Ajateenistuse esimesed kolm kuud ehk sõduri baaskursus (SBK)

Esmalt tutvustaksin ennast natukene. Olen 23- aastane neiu, kes lõpetas möödunud kevadel Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse eriala. Ajateenistusse mineku idee tuli päevakorda viimasel semestril, kui hakkasin rohkem huvi tundma julgeolekupoliitika vastu ning mis seisus täpsemalt Eesti riigikaitse olukord hetkelises situatsioonis on. Esmajoones surusin ajateenistuse mõtte endas maha, kuna see tundus harjumatult naistekaugena, samuti ei teadnus ma tol hetkel ühtki teist naist, kes oleks selle teekonna ette võtnud. Siiski uurisin samm-sammult antud temaatikat edasi ning avastasin, kui aktuaalseks oli juba sel hetkel muutunud naiste rolli suurenemine riiklikus julgeolekus.

Minus hakkas arenema soov anda ka oma panus riigikaitsesse, kuid ei kujutanud ette, mis nurga alt võiksin valdkonda siseneda. Otsustasin, et kaitseväkke minek võiks olla esimene samm, mis võimaldaks teemaga rohkem koduseks saada ning samal ajal ka end proovile panna. Muidugi valdas ka teatav hirm. Esmalt kartus, kas olen füüsiliselt piisavalt tugev. Sporti olen küll elu jooksul palju teinud, kuid teadmatus, mis täpselt toimuma hakkab, muutis ärevaks. Teatavaid kahtlusi tekitas ka ettekujutus, kuidas ma poiste seltskonnas hakkama saan. Teatavasti on kaitsvägi olnud ju siiani väga meestekeskne institutsioon. Kõigi kõhkluste taustal tundsin siiski, et see paneb mul sisimas kripeldama ja silmad särama. See oli märk, et pean asja ära tegema.

Ajateenistus

Arstliku komisjoni läbisin takistusteta ning teekond võis alata. Asusin teenima Tapale 8-kuuks. Esimesed 3 kuud on nüüdseks läbi, mis hõlmas endas sõduri baaskursust. Järgnevalt teeksingi lühikese üldise kokkuvõtte ning põhilisemad aspektid nagu majutustingimused, väljaõpe ja ka lõpurännak.

Koos minuga alustas teenistust 11 naist. Enamus on minust nooremad ja lõpetanud äsja keskkooli. Tuleku põhjused natuke varieeruvad, kuid on üldjoontes sarnased. Ehk siis, kas enda proovilepaneku eesmärk või plaan jätkata Kõrgemas Sõjakoolis. Kõiki meid jagati laiali erinevatesse rühmadesse nii, et ühte rühma sai kokku 2-3 naist. Selline hajutamine on ilmselgelt sihilikult ning minu arvates väga õigustatud. Antud korraldus väldib olukorda, et naistel tekib oma isoleeritud grupp, mis raskendab info levimist kui ka rühma ühtse meeskonna vaimu. Viimase olemasolu on aga kaitseväes väga olulisel kohal.

Samamoodi on ka majutamine. Elame kahekesi ühe tüdrukuga poistega ühes ruumis. Kasarmutoas on kapid nihutatud viisil, et tekib oma privaatne nurgake, kus saame rahulikult riideid vahetada ja muid oma toiminguid teha. Jällegi minu arvates väga mõistlik lahendus, mis võimaldab ka poisse paremini tundma õppida ja seltskonda sulanduda. Dusiruum ja WC on naistele ikka eraldi. Hommikune hügieen nagu hammaste pesemine toimub aga poistega ühes ruumis. Lisaks on vähemalt korra nädalas meie käsutuses korralik suur saun, mis on saanud ka peaaegu ainukeseks kohaks, kus kõik 11 tüdrukut korraga kokku saavad.

Väljaõppe kohapealt võib öelda, et enamjaolt saavad naised suurepäraselt hakkama, isegi kohati paremini kui mitmed poisid. Suur roll, kui rahulikult ja probleemideta SBK käik möödub, on kaitseväes distsipliinil ja reeglitest kinni pidamisel. Tunnen, et mul endal sellega raskusi pole, kuna ka juba tsiviilelus väärtustasin, kui kord oli paigas, millele võid kindel olla.

Esimestel nädalatel koosnes väljaõpe rohkem teoreetilistest õppetundidest, mis hõlmas ajalugu, seadusandlust kui ka juba sõduri baasoskuste aluseid. Edasi läksid kõik harjutused järjest praktilisemaks. Mäletan veel hetke kui esimest korda relva püstiasendis hoida püüdsin. Juba 10 sekundit sihikul hoidmine nõudis tõelist pingutust ning mõte, et peaksin selles asendis veel jooksma, tundus tol hetkel võimatu. Pärast tundi teistega arutledes selgus, et kõigil oli raske. Teadmine, et ma pole ainuke, rahustas mind. Mida aeg edasi, läks järjest lihtsamaks. Ma ise tundsin, kuidas käed muutusid tugevamaks. Sellele muidugi aitasid kaasa kätekõverdused vähemalt kolm korda päevas enne igat söögikorda. Leppisime sellise „traditsiooni“ rühmaga ise kollektiivselt kokku. Üks hetk avastasin, et vähemalt 50 tükki järjest teha, pole mu jaoks enam mingi pingutus. Olengi siin avastanud, et iga uus asi, mida ma varem pole kogenud, esmajoones hetkeks šokeerib ja tundub, et sellega võib tulevikus raskusi tulla. Aju aga sel hetkel salvestab need teadmised kuhugi alateadvuse soppi ja lihasmällu. Järgmine kord harjutust korrates on kordades lihtsama, et üllatan iseennastki. Ja see kehtib kõigi väljakutsete kohta, mis siin ette on tulnud.

Sõduri baaskursususe lõppunktiks on loomulikult lõpurännak. Meie teekond oli kokkuvõttes umbes 42 km, mis tuli läbida täisvarustuses. Seal tuli läbida ka kontrollpunktid, kus igaühes pidi lahendama erinevaid ülesandeid. Need olid üldjoontes lihtsad, kuid nõudsid jao töötamist ühtse meeskonnana. Kõige suurem väljakutse oligi lihtsalt kõndimine. Esimesed kilomeetrid olid minu jaoks lihtsad, arvestades, et igas punktis saime koti seljast võtta ja puhata. Siis aga hakkas vana hüppeliigese vigastus tunda andma ning jalad kiskusid krampi. Katkestada ma ei tahtnud, mistõttu otsustasin viimased kolm punkti läbida ainult rakmete ja relvaga. Kui öösel oma jaoga kasarmusse tagasi jõudsime, siis jalad ikka tulitasid, kuid rõõm, et tegime asja ära, muutis olukorra kordades paremaks. Siinkohal avaldan kindlasti kiidusõnad oma jaoliikmetele. Suutsime rännakul üksteist motiveerida ning üksi poleks ma seda kindlasti ära teinud.

Selline on hetkeline lühike kokkuvõtte, mis viimased 3 kuud toimunud on. Kuna SBK ajal oli aeg suhteliselt limiteeritud, ei hakanud ma hetkel konkreetsemaid detaile välja tooma. Tegelikkuses hõlmas see aeg veel niivõrd palju, kuid kogu selle kirjeldamine võiks kokku anda raamatu. Kindlasti olen edasistes postitustes põhjalikum. Järgmises osas räägin natuke kaitseväe riietusest kui ka erialaväljaõppest. Mind suunati edasi teenima Staabi- ja Sidekompaniisse. Väljaõpe algab järgmisel nädal ning ootan huviga, mis toimuma hakkab.