Washingtoni leping

Washingtoni leping, ka Põhja-Atlandi leping, on NATO asutamisdokument. Sellele 14st artiklist koosnevale lepingule kirjutasid 4. aprillil 1949. aastal Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis alla 12 Euroopa ja Põhja-Ameerika riiki: Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, USA ja Ühendkuningriik. Vaata ka fotosid lepingu sõlmimisest. 
 
Leping pani aluse liikmesriikide vahelisele kollektiivkaitsele, mis käsitleb relvastatud rünnakut ühe või mitme lepinguosalise vastu rünnakuna kõigi lepinguosaliste vastu. Washingtoni lepingu ühiskaitse põhimõte toetub ÜRO põhikirja artiklile 51, mille kohaselt on riikidel relvastatud rünnaku korral õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, kuni ÜRO julgeolekunõukogu on kasutusele võtnud vajalikud abinõud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.
 
Washingtoni lepingu artikkel 5 sätestab NATO tegevuse tähtsaima eesmärgi – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust. Lisaks sõnastab Washingtoni leping hulga teisi koostööks olulisi põhimõtteid ja reegleid riikide julgeoleku tagamiseks ning määrab ära konsultatsioonide pidamise korra. Ühtlasi on leping NATO juhtorgani – Põhja-Atlandi Nõukogu – asutamisdokument ning kehtestab uute liikmesriikide NATOga liitumise protseduuri. Washingtoni lepinguga saab liituda vaid riik, kelle liitumisega on nõus kõik lepinguga juba liitunud riigid.
 
Washingtoni lepingu eestikeelset versiooni saab lugeda siin.