Asjad kokku ja kasarmust välja

Aprilli alguses jõudis lõpuks kätte palju poleemikat tekitanud moment, mil pidime nii-öelda „metsa kolima“. Juba märtsi viimasel nädalal tühjendasime kogu kasarmu, et see liitlastele kohaselt üle anda. Kogu kaitseväe poolt väljastatud varustuse pidime mahutama seljakotti. See jääb meie „kapiks“ veel viimasteks teenistuskuudeks, mis reisib igale poole kaasa. Peab tunnistama, et algselt oli väga keeruline kõiki asju sinna pressida, kuid praeguseks on nii mul ja ilmselt ka igal teisel tekkinud oma tehnika, kuidas võimalikult efektiivselt seda teha.

Viimastel päevadel toimus kasarmus tihe askeldamine, õhkkond oli kuidagi ärev, samas ka palju vabam ja laialivalguvam. Sel hetkel tundus, et täiesti teistsugune elukorraldus terendab ees ja keegi ei kujutanud täpselt ette, mis saama hakkab.

Praeguseks olen mõistnud, et midagi kardinaalselt uut nagu polegi. Tapa linnakuga oleme ikka kuni teenistuse lõpuni seotud. Hoiustame seal linnaloale minnes oma varustust ning tagasi tulles koguneme ka alati seal. Muutunud on vaid see, et uue korra järgi peame linnaloalt tagasi olema mitte enam pühapäeval, vaid alles esmaspäeva hommikul kell 9. Sellega seoses ka üks naljakas ja ka ebamugav asjaolu: nimelt sõidavad hommikuti Tallinnast rongid täpselt nii, et esimene läheb kell 5:39, mis jõuab 6:39 juba Tapale aga järgmine läheb piisavalt hilja, millega enam õigeks ajaks linnakusse ei jõua. Seetõttu, kuid endale muud transporti ei leia, jõuan Tapale kaks tundi varem.

Nagu olete ilmselt ajakirjandusest lugenud, kolisid Eesti ajateenijad ametlikult mõningate eranditega Läsna vanasse teeninduslinnakusse, mis asub Tapalt umbkaudu 30 kilomeetri kaugusel. See on olemuselt väga kompaktne, kus asub meditsiinikeskus, välisöökla kui ka sõduritele korralikud pesemisvõimalused. Välisööklas on võimalik koha peal laudade taga süüa, samuti varustab see metsalaagrites olevaid üksuseid. Linnaku keskele on koondatud terve hulk telke, milles igaühes on 6-7 välivoodit. Köetakse neid ikka samasuguste ahjudega nagu metsas aga ilmade soojenedes väheneb vajadus selleks aina enam. Murekoht ongi see, et need on lagedal alal, kus iga väiksemgi tuuleiil saab hoo sisse, mistõttu on konstantselt alati 6-7 telki kokku kukkunud, mida vaba isikkoosseis siis uuesti püstitamas käib. See on aga tühine tegevus, kuna valdavalt on nädala sees enamus telke tühjad, üksused on välilaagrites, ilmastik aga teeb jätkuvalt oma tööd. Eks praegu järjepidevalt üritatakse olukorraga kohaneda ja leida seda kõige töötavamat varianti aga hetkel tundub küll, et on mõttetu neid telke seal sel kujul hoiustada.

Üldiselt on linnakus rahvast minimaalselt. Vähemalt võttes arvesse minu kompanii edasisi tegevusplaane, ei avanegi ilmselt võimalust seal pikemalt paikneda. Ka aprilli esimene nädal, mil pidi olema sisseelamise aeg ja idee poolest oleksime pidanud ametlikult sinna kolima, paiknesime hoopis linnaku lähedal laagris ja viisime seal tegevusi läbi. Kordamööda saime jagude kaupa linnakus pesemas ja varustust hooldamas käia. Seega meedias kõlanud väljend, et sõdurid peavad nüüd metsa kolima, peab üldjoontes paika, kuid leian, et see ei erine suuresti eelnevate aastate ajateenijate elust. Teenistuse viimased kuud ongi tihe õppuste periood, mis on alati veedetud laagrites, mitte kasarmutes.

Kaks korda päevas tuuakse metsa ka sooja toitu ja väidetavalt seda ka tulevikus. Lõunal on kuivtoidupakk ning lisaks iga sooja toidukorra juurde saab alati ka mingi vahepeala. Seega nälga ajateenijad tundma ei pea, pigem jääb asju üle ja koguneb kotti.

Laskelaager 27. – 31. märts

Märtsi viimasel nädalal oli ilmselt teenistuse suurim laskelaager, mis toimus Sirgalas vanas põlevkivikarjääris. Esimesel päeval rihtisime sihikud paika ja järgnevatel viidi läbi lahinglaskmised rühma koosseisus nii kaitse- kui ka rünnaktegevusel. Õhtul avanes laskmistel ääretult ilus vaatepilt. Juba oli peaaegu pime ning sihtmärkide nägemiseks lasti ka valgusrakette. Kasutasime ka trassermoona, mis jätab vintrauast välja lennates endast järele punase sähvatuse. Sealne maastik meenutas natuke kõrbe ning üleval kõrgus selge tähistaevas. Ühel momendil sai mul laskemoon otsa ning alles siis hoomasin imelist vaatepilti, kus mu ees välgatas tuhanded punaseid sähvatusi ja tulesid. Mu kõrval positsioonil oli tankitõrje paar. Kui nad Carl-Gustavist lasu tegid, käis ikka kehast korralik lööklaine läbi, väga võimas tunne. Soovin, et oleks saanud seda kuidagi jäädvustada, kuid eks kõige vahetuma emotsiooni saab ise seal olles. Järgmine päev oli rünnak, kus tegime teravmoonaga rühma koosseisus tuld ja liikumist. Kasutuses olid liikuvad sihtmärgid, mis muutsid olukorda realistlikumaks. Meil tuli oma jaoga liikudes väga hästi välja, igaüks pingutas, tegime koostööd, olime kiired ja hoidsime tule intensiivsust kõrgena. Pärast arutlesime omavahel, et ikka võimas tunne on, kui harjutus on korralikult tehtud.

Linnalahing 10. – 13. aprill

Aprilli teisel nädalal leidis Võru lähistel aset ka linnalahingu laager, mida võib pidada ka kindlasti üheks huvitavamaks ja sisukamaks teenistuse ajal. Kohale jõudes oleks nagu teise kliimavöötmesse saabunud, õhk oli soe ja tekkis tahtmine vormi käised üles kerida. Algselt toimusid tunnid, kus harjutasime hoonetele lähenemist, ruumide puhastamist kui ka üksuse liikumisviise erinevate ohutasemete korral. Linnas lahingu pidamisel omad erisused, mida tuleb palju tõsisemalt arvesse võtta, kui võib-olla metsalahingu puhul. Peab agressiivselt peale lendama ja otsustavalt tegutsema. Palju on pimedaid nurki, mida tuleb katta ja tõenäosus pihta saada on palju kõrgem. Lahinguid läbi mängides olid kasutuses ka laservestid, mis registreerivad ära, kui kandja pihta saab ning ütleb isegi vigastuse olemuse. See lisas põnevust ja adrenaliin möllas. Kuna polnud seda eelnevalt peaaegu üldse teinud, siis algselt oli paljudes olukordades ikka hämming ning mõistus kiilus kinni, et kuidas tegutseda. Sellest tulenevalt juhtus igasuguseid „huvitavaid“ olukordi, kus kogemati lasti oma mehi maha ja paar venda lasi end ise granaadiga õhku. Kuna see hetk tegemist imitatsioonivahenditega, siis olid need olukorrad kohati koomilised aga päris sõjas oleks ju tagajärjed traagilised. Seetõttu rõhutataksegi ja treenitakse kindlaid väljakujunenud teguvusmustreid läbi, et selliseid olukordi vältida. Tuleb meelde, kuidas üks rühmaülem seda väljendas: „Põhjus, miks me neid drille koduvalt kuni oksendamiseni teeme on see, et pingeseisundis, 72h magamata ja kui oma aju enam ei tööta, suudaks võitleja neid tegevusi sel hetkel nii-öelda seljaaju baasilt teha.“   See tähedabki, et situatsiooni ilmnemisel ei pea mõtlema vaid reageerid automaaselt.