Baaskursus

Mina olen rms Sirge ja võtan järje üle rms Kägu blogilt. Üritan seda teha sama hästi kui tema tegi. Rms Käguga elasin ja teenisin ma koos laskurikursuse ajal ning baaskursus oli meil juba eraldi rühmades ja tubades.

Laskuri kursus oli minu meelest kõige lahedam aeg mis mul siiani on olnud. Muidugi kõige hirmsam ka, sest kõik inimesed olid uued ja päris alguses ei saanud ikka millestki aru. Aga rühm oli meil super ja jagu veel parem. Ülemad olid ka väga lahedad ja toetavad. Näiteks meil oli öörännak ja kuna ma tulin kaitseväkke sellise hirmuga, et ma kardan pimedust, kõndis mu rühmavanem mul kõrval ning julgustas mind. Rääkis minuga juttu ja hoidis mõtted eemal. Tänu talle oli palju julgem olla ning hirm on nüüdseks enam-vähem kadunud.

Baaskursust viis läbi mul pioneeripataljon, kus mina olin ühes rühmas koos pioneeride, suurtükiväelastega ning paari õhutõrjujaga. Võiks öelda, et oli väga huvitav aeg ja rühm. Metsas olime palju ja rohkem kordasime laskuri kursusel läbitud asju. Baaskursuse lõpus anti mulle valida kas lähen pioneeripataljoni või õhutõrjesse, mis oli mu algne valik. Mõlemasse oodati mind väga ja valik oli tegelikult raske. Otsustasin ikka õhutõrje kasuks, kuna lõhkamised on asjad mis mind suhteliselt palju hirmutavad. Baaskursuse lõpetasime rännakuga, mis oli umbes 35 km pikk. Enne seda oli metsalaager ja siis magasime paar tundi (kes jõudis rohkem, kes vähem). Liikuma hakkasime öösel kella kahe ajal. Esimesed 10-15 km olid täisvarustuses, ning ülejäänud rev3-mes+lisapaun. Kui täisvarustuse ära panime, tegime jaoga erinevaid väljaõpet puudutavaid harjutusi, peale seda olime rev-3s ja kõndisime lõpuni. Tempo oli minu jaoks liiga kiire ning ma vahepeal reaalselt mõtlesin loobumisele, sest meestega sammu pidamine oli ülimalt keeruline. Õnneks oli mu rühma ülem ja ka rühm väga toetavad ning nad innustasid mind lõpuni kõndima. Vahepeal küll pisarad silmis ja peas mõte, et istun kohe maha ja enam ei liigu aga ära tegin. Lõpuks kasarmusse jõudes olin ma nii väsinud ja kurnatud, et kaotasin oma veepudeli kuhugi ära ja tänase päevani on see mõistatus kuhu see kadus. Kusjuures peale rännakut saime juba õhtul kell 8 magama minna. See oli nagu kingitus, kuigi hommikul oli ikka tunne et sellest jäi väheseks. Järgmised päevad hooldasime varustust ja reedel oli siis baaskursuse lõpetamine.

Nüüdseks olen omadega jõudnud NAEK-i, ehk siis nooremallohvitseride erialakursusele. Jälle uus rühm, palju juba tuttavaid nägusid, kuid on ka palju võõraid, kellega taas harjuda tuleb. Kuid kõige suurem muutus on see, et õppida tuleb palju. Kui metsas oled harjunud, et füüsilist tegevust on enamik aega, siis siin ragistame ajusid. Esimene päev eriala kursusel ja juba õppisime valemeid ja võtsime suures koguses materjale läbi. Päris ausalt on see mõtlemine väsitavam kui metsas ringi põrkamine. Materjali on tohutult ning iga nädal hakkavad toimuma testid, mis määravad ära kas saad linnaloale või mitte. Teed testi ära, lähed väljaloale, kui mitte, oled nädalavahetusel sees ja saad kohe korralikult aega õppimise jaoks.

Minu suurim pingutus oli nüüd selle kursuse ajal õhuründevahendite õppimine. Alguses olid need ikka täiesti sarnased. Kõik need lennukid ja kopterid olid nii sarnased ja ainuke vahe oligi see, et üks on kopter ja teine lennuk. Olin juba selle õppimisega nii ummikus, et tekkis läbipõlemise tunne. Suheldes ühe ülemaga sai ta murest aru ja oli valmis mind õpetama. Õppisin temaga umbes poolteist tundi ja sain asjad selgeks. Sellest oli ääretult palju abi ja tänu temale sain ma ka selle testi tehtud. Ehk siis väike õppetund mulle: Tee suu lahti ja küsi abi, sind aidatakse hea meelega!