Esimene samm

 Esimene samm kõige alustuseks oli käia ära arstlikus komisjonis, kogu see protsess võttis aega mitu head tundi, mis kinnitas mulle aina enam, et ma ei kahtle selles, mis mind eest ootab, sest kõhklustunnet ei tundnud ma kordagi. Olen mõistnud, et minu jaoks on tähtis olla osa riigikaitsest Eestis ja saada selleks vajalik väljaõpe. Mult on küsitud, et miks valisin teenimise ajaks just 11 kuud ja mitte 8. Selle peale ei oska ma õieti midagi öelda, sest mulle oli kohe alguses loomulik, et tahan saada pikemat väljaõpet ja 11 kuuga on mul võimalik ennast rohkem arendada.

Arstlik komisjon läbitud, sain teada, et mineku ajaks on juuli algus ja teenimise kohaks saab  olema Tapa linnak. Minu ettevalmistus eesootavaks oli tegelikult üsna minimaalne, sest kooli lõpetamise kõrvalt ei jäänud just eriti palju aega üle, kuid teadsin, et sinna minnes toimub esimest aastat laskurikursuse testimine, mis on süsteem erinev varasemast. Kui eelmistel aastatel oli sõdurite väljaõppeks SBK (Sõduri baaskursus), mis toimus kolme kuu jooksul, siis nüüd saame meie osa hoopis 7-nädalasest ettevalmistusest, mis on intensiivsem ja kiirem väljaõppe viis. Enne minekut tuli põhjalikult veel läbi mõelda, mida vajalikku kaasa võtta- see ei olnud eriti keeruline, sest internetis leidub palju erinevaid artikleid ja blogisid selle kohta, mis tuleb teenistuse jooksul kasuks. Vanaema muretses muidugi, et kas mul on ikka piisavalt magusat, mida endaga võtta, sest sõdurid tahavad seda ju kõige rohkem. Ausalt öeldes, olen ma nüüdseks endale magusa toomise ära keelanud, sest tegelikult on sellest linnakus kohapeal piisavalt ja enamgi veel.

  1. juulil oligi minek. Bussi peale astudes andis tundmatusse sukeldumise tunne endast märku. Täiesti võõrad näod, täiesti võõrasse kohta minek, aga juba paari tunni pärast, kui olime saanud linnakus kiire tutvustuse ja käinud laos oma varustust saamas, oli vesteldud juba mitme inimesega ja tunne muutus aina turvalisemaks. Kohale jõudes sätiti mind magalasse kahe neiuga ja saime teada, et päev hiljem liitub meiega veel üks. Meie tuba on üles ehitatud sellisel moel, et oleme kappidega eraldatud meestest, aga siiski ühes toas nii, et me pole nendest täiesti lahus ja see on hea lahendus.

Üks imelisemaid asju kaitseväes on see kui kiiresti kaasvõitlejatega lähedaseks saadakse. Muidugi on see loomulik, sest viidad nendega 24/7 külg-külje kõrval aega. Aga mis vahe on siis naistel ja meestel kaitseväes? Minu meelest ei olegi kui välja arvata see, et saame kolme kuu jooksul teenistusest loobuda. Nagu mu üks rühmakaaslane ka ütles: “Siin ei ole naisi, on kaasvõitlejad, kellel on saunas käimiseks eraldi aeg.”

Vaba aeg on tavaliselt kasarmus olles õhtul peale sööki kaks tundi ja see on täiesti piisav. Aja mõiste muutub väes olles drastiliselt- kui riidesse ja välja peab saama 10 minutiga või 30 minutiga peab saama varustuse pakitud ja koristatud ja mida veel, siis lõpuks hindab seda paari vaba minutit juba hoopis teistmoodi. Aga kuidas sisustada siis seda vaba aega, mis antud on? Oleme rühmakaaslastega arutanud, et kaitseväes ei ole lõbusaid tegevusi, need tuleb ise leiutada ja inimesed ning erinevad isiksused annavad sellele kõik täiesti omamoodi lahenduse. Huumorit ja eriti musta huumorit jagub igasse päeva. “Tsiviilis oleme normaalsed, aga KV-s normaalsuse mõiste muutub,” on lause, mis kirjeldab vabal ajal toimuvat hästi.

Küsides poistelt, et mida soovitate naistele, kes mõtlevad kaitseväkke minekule, sain vastuseks, et peab arvestama, et peamine seltskond on noored mehed. See on täpselt see asi, mis saab iseenesest mõistetavaks üsna lühikese ajaga. Tore tunne on näha kui kiiresti õpitakse rühmast kõiki märkama ja teineteisest hoolima. Iga rännak, metsalaager või mõni harjutus võib erinevate inimeste jaoks olla omamoodi raske. Ka ilmad on praegu nii kuumad, et täisvarustuses metsas viibides on keeruline olla, aga teineteist motiveerides, meelde tuletades, et tähtis on vett juua ja lihtsalt vesteldes saab kõigil olemise palju kergemaks teha.

Üks asi, mis pani mind enne kaitseväkke minekut muretsema oli see, et olen taimetoitlane. Mitmed inimesed ütlesid mulle, et nii ma seal hakkama ei saa ja niikuinii pean liha sööma hakkama, aga nii see ei ole. Tapa linnakus sööklas on suurepärane valik, mis tähendab, et peale liha pakutakse seal nii palju muud, et saan kõhu täis ja tuju on hea. Lisaks oli alguses raske ette kujutada metsalaagrit, kus peaksin siis toituma ainult pähklitest ja šokolaadist, sest kuivtoidu pakis olevad toiduained, mida valmistada saab, sisaldavad kõik liha, aga ka see sai lahendatud. Taimetoitlastele võimaldatakse laagris süüa eraldi toitu ja nii saab metsas olemiseks vajaliku energia kätte.

Hetkel on 4. august, mis tähendab, et olen läbi teinud 5 nädalat laskurikursusest. Need nädalad on minu elus olnud kõige arendavamad, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ma olen saanud kõvasti tugevamaks- kui ma varem olen teinud kätekõverdusi ainult põlvedel, siis praeguseks suudan ma vabalt 30 järjest ära teha. Mõne jaoks ei ole see midagi erilist, aga mulle on see suur saavutus. Kui esimesel nädalal tundus varustuse selga panemine ja galili hoidmine nagu kõige raskem tegevus, mida olen kunagi teinud, siis hetkel on kogu see kupatus juba nagu osa mu kehast. Esimene nädal puhkehetkel korra pikali heites oli abitu põrnika tunne, selline, et jääkski taevasse vahtima, sest kiiver tegi pea liiga raskeks, et seda tõstagi. Nüüd ei paku see tegevus enam mingit pinget. Vaimselt on muidugi samuti keeruline olnud, raske on harjuda sellega, et kohapeal olles ei saa oma emotsioone all hoida. Inimesel ongi paremad ja halvemad tujud ja kuna oleme pidevalt kõik koos, siis sellega peab kohanema ning teistele toeks olema.

Ma olen selline inimene, kellele meeldib tegutseda ja tõmmelda, käia kohtades ja korraldada. Kohe esimesel nädalal sain paar päeva olla rühma vastutav, mida saavad kõik proovida. Rühma vastutava ülesanne on oma rühm viia sööma ja rivistusele, läbi viia hommikune ülevaatus ja üleüldse tegeleda asjadega, mis päeva jooksul on seotud rühmas toimuvaga. Pidevalt oli külma vette ja teadmatusse hüppamise tunne, aga see ongi mu lemmik, sest kuidas muidu inimene areneb. Kaitseväes on nii paljude asjadega- näiteks granaadiheide või laskmine. Muidugi sa ei ole sellist asja varem proovinud, aga seda oskust ei saagi arendada kui ei ületa ja ei pane proovile ennast. Teise nädala alguses tuli valida rühma esindusmees, kes tegeleb oma rühma probleemide, ja muredega ja edastab need, lisaks on vajalik suhelda ka oma kompanii teiste rühmadega, et siis koos leida lahendusi ja mõelda uusi ideid. Mul oli au see enda ülesandeks saada. Esimesel esindusmeeste koosolekul sain ma endale üllatuseks, aga kompanii esindusmeheks ja nii on võimalik koostööd teha juba teise kolme õppekompanii esindajatega siis juba suuremal tasandil. Lisaks toimus sellel nädalal ka esimene metsalaager, kus sain olla oma jao ülem- igas metsalaagris on jaol oma ülem ja abi, kelle ülesandeks on kontrollida kas kõik on kohal ja korras. Minu abiks oli naisvõitleja ja enne laagrisse minekut me kujutasime juba ette, et kahe päeva pärast tuleme me sealt tagasi hoopis teise tundega ja nii see ka oli.

Jao ülem ja ülema abi valmis laagriks

Kõik need kogemused on mulle õpetanud koostöö tegemist ja suhtlust kui kiirel ajal on vaja teistele informatsiooni edastada, inimeste märkamist ja palju enamat veel. Iga nädal õpin midagi uut. Kui küsida rühmakaaslastelt, et mis oled esimeste nädalate jooksul õppinud, siis kõige populaarsemaks vastuseks on venekeelseid sõnu, mis nii ka on. Kokkuvõttes ei jõua ma juba ära oodata seda, mida tulevased nädalad endaga kaasa tuua võivad.

Kõik blogid