Jalaväetaktika väljaõpe – esimene ühine õpe oma jaoga

Kui ma täna hommikul üles tõusin, nägin, et kolmas veebruar on möödas. See tähendab minu jaoks ainult üht – pool teed ajateenistusest on läbitud. Selle nelja kuuga olen tundnud nii mõndagi, kord rõõmu õnnestumistest ning seltskonnast, kuid ka suurel hulgal ebameeldivust, kui märjana pikalt maas liikumatult külmetanud. Pole hullu, kõik see teeb ainult nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevamaks. Kuna ma kasutan Polari käekella, saab selle kaudu nii mõndagi huvitavat teada. Kõige märkimisväärsemaks avastuseks pean isiklikult kilometraaži, mis näitab nelja kuu peale kokku ca 2000km. Selline number üllatas ennastki. Siiani olen siiski enamasti MANi transporditeenust kasutanud liikumiseks. Aga jah, mõnusaid jalutuskäike metsas jagub küllaga.

Teine nähtus, mis mulle isegi rohkem korda läheb ja üllatab, on taasärganud huvi raamatute vastu. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, ei armastanud ma raamatuid lugeda, sest niigi palju pidi midagi paberi pealt lugema ja hing ihkas muud, midagi füüsilist. Nüüd, kui saan palju liikuda, olen avastanud, et igal vabal puhkehetkel istun ja loen mõnda kodust kaasa võetud raamatut. Selline positiivne muutus on toimunud just pärast sõduri baaskursust, mil vaba aja hulk on kõvasti suurem.

Viimased kolm nädalat olen viibinud maastikul. Kogu see aeg oleme harjutanud jalaväetaktikat. Sellest kaks viimast nädalat olime metsas laagris. Laagris meeldib mulle isiklikult isegi rohkem olla. Kuigi tegevus on kindlalt paika pandud, saab iga vaba moment olla oma aja peremees. Ise tead, kas magad, sööd või teed midagi muud. Tõsi, metsas ei saa rahulikult kümnest kuueni magada. Tore kui mõne tunnigi täis saad, sest kunagi ei tea, mis üllatus võib tabada. Õhtuti on enamus ajast selline ärev olek, ei tea, kas hakkab nüüd midagi toimuma või saab rahulikult puhkama minna. Samuti on toredad uneröövlid öised patrullid ja ahjuvalved. Pole just kõige meeldivam ennast keset magusat und soojast magamiskotist välja ajada ja öösel mööda laagrit patrullima minna.

Ma olen alati tahtnud teha harjutusi võimalikult reaalselt. Vahet pole, kas see on ründamine, kaitsmine või luuramine. Igasugune tegevus, kus saab reaalselt mingisuguse pildi ette, paneb mul südame kiiremini tuksuma. Kui kord laagris kuulsin, et sel ajal kui teised magama lähevad, pean mina veel paariks tunniks metsa minema, oli tuju päris nullis. Selle tõstis taevasse, sõnum, et mina olen valitud nende õnnelike hulka, kes saavad minna teise üksuse positsioone luurama. Teistel „külas“ käimine läks edukalt. Tagasi jõudes, oli nii hea olla, et ei tahtnudki enam magama väga minna.

Teades vastase kohta infot, tuleb seda alati enda kasuks kasutada. Tänu heale luurele, saime edu ka ründamiseks. Kasutades saadud informatsiooni, suutsime kergemini läbi murda vastase kaitsepositsioonist ja üllatunud vastase hävitada. Küll see on hea tunne, kui juhid oma üksusi hästi juhivad ja tänu sellele arvestatavaid tulemusi saavutavad.

Üks asi on teha seda kõike paukpadrunitega nii, et keegi viga ei saa. Teine olukord on teha kõike seda sama lahingmoonaga, kus vigade tegemiseks ei ole ruumi. Keegi saab paremal juhul lihtsalt väga haiget. Selle kaudu näeb ära oma tegevuse efektiivsuse. Kuna meid on siin riigis vähe, siis tuleb töötada efektiivsemalt. Harjutused, kus me laseme märklaudu, mis reageerivad pihtasaamisele, annavad väga tõelise pildi ette, kas su vehkimisest on ka realselt kasu või on see lihtsalt tühi lärmi tekitamine. Mina jäin toimunuga iseenesest väga rahule. Püstitatud ülesanded said kõik täidetud nii ründes kui ka kaitses olles. Ainus, mille üle tahaks nuriseda, on agressivsus.

Jalaväetaktikaga on selleks korraks ühel pool. Nii pea metsa ei peaks ka uuesti elama minema. Edasi hakkame tegema seda nn päris pioneeri asja. Kes ei tea, võib minna Youtube´i ja tutvuda pioneeride tegevusega maastikul. Ise ootan seda aega väga, sest inseneri teema on mulle alati sümpaatne olnud ja see on see, miks ma just antud üksuses olen. Järgmine nädal tuleb täis kärtsu ja mürtsu. Ise enam ei mäletagi, millal ma viimati nii elevil olin.

Kuigi viimased nädalad on olnud meeldivalt mängulised ja stressirohked, jääb ikkagi midagi kripeldama. Kuna meie talv ei ole just kõige stabiilsem, on see tekitanud võitlejates väärarusaamu riietumisdistsipliinis ning selle tulemusena on suur osa nendest ka haigestunud ja pidanud mõnda aega tegemistest eemal olema. Teine probleem on inimesed, kes sihilikult hoiavad end kasarmus. Võiks aru saada, et lihtsalt kasarmus passimine ei lühenda teenistusaega ega arenda ühtegi oskust. Oskused tulevad siiski praktiseerides, mitte niisama passides.

Nädalavahetus on kohe-kohe läbi saamas ja ees on uus töönädal põllul. Kõigile, kes peavad õues aega veetma, soovin, et te riietuksite soojalt ja arvestaksite ilmaga.