Karli ajateenistuse esimesed kolm kuud ehk sõduri baaskursus (SBK)

Ma olen 19-aastane Eesti Vabariigi meessoost kodanik ning olen ajateenija. Olen samasugune teenistuja nagu kõik teised mehed ja naised, kes aega teenivad. Vastavalt korrale, on võimalik teenida kas üksteist või kaheksa kuud. Kuigi ajateenistus on meestele kohustuslik, on võimalus igal inimesel valida, millal ja missuguse pikkusega ajateenistust nad soovivad. Mina alustasin oma teenistust oktoobri alguses ning see kestab kaheksa kuud. Ajateenistusse astusin ma täiesti vabatahtlikult, sest nägin, et gümnaasiumi ja ülikooli vaheline aeg on parim võimalus, mil see kohustus ära täita. Oktoober sai valitud sellepärast, et siis on võimalus pärast kooli ka kergelt puhata ja maailma näha, enne, kui koduks saab suur sõjaväelinnak ja surematuks moeks laiguline vorm.

Enne kaitseväkke minekut on mõistagi palju eelarvamusi, mis on kujundatud eelkõige teiste sõprade/tuttavate kogemustest ja meedia kajastusest. Kuna ma ei ole jõu poolest teab mis tugev inimene, kergelt alakaalulinegi, olid minulgi omad hirmud. Mu suurimaks hirmuks toimetulek seljakotiga ja muu varustusega, mis tundus hirmuäratavalt raske. Lisaks oli suur teadmatus, kuidas hakkab toimima elamine koos tosina täiesti võõra inimesega ning millised lood on tekkiva koduigatsusega, sest kaitsevägi pole koht, kus igal hetkel saab lähedastega kontakti võtta.

Tegelikult on suhtumine kaitseväkke tulijatesse väga inimlik ja mõistev. Saadakse aru, et kõigi taust tsiviilist on erinev ja süsteemiga harjumine võtab aega. Esimene nädal oli meil suhteliselt rahulik. Aega oli palju ja enamuse ajast veetsime kasarmus teoreetilisi teadmisi omandades. Lisaks anti meile kätte igale ühele tema enda personaalvarustus ning enda mõnusalt sisseseadmine võis alata. Igasugune vabam moment läks teistega tutvumisele, millest tuli välja, et meil on parajalt vene keelt rääkivaid inimesi ja ei rahvuslik päritolu ega sugu mängi sõduriks olemises absoluutselt rolli. Kuigi mõnel võitlejal oli eesti keelest arusaamisega raskusi, ei heitnud keegi sellepärast meelt, vaid õppis keele ära ning nüüdseks räägib paremini kui mõni puhas eestlane.

Vaba ja rahulik olek kadus aga õige pea, sest uus ja tihedam SBK õppekava tahtis oma tegevusi. Hommikusest võimlemisest alates pandi terveks päevaks tempo peale ning kõik pidid hakkama end kiiremini liigutama. Väljaõpe muutus intensiivsemaks ja raskemaks, sest selga saime ka lahingvarustuse, mis alguses tundus päris raske ja seda kõigil, sest suur osa polnud trenni päris pikalt teinud. Küll aga kadus see tunne kiiresti, sest füüsilist tööd oli palju ja kõik harjusid sellega. Nii kui väljaõpe intensiivistus, kadus ka ajataju. Päevad, mis enne venisid äärmiselt pikalt, olid äkitselt üha kiiremini läbi saamas. Oluliseks sai see, mis toimub linnakus ning tsiviilelu ja perekond muutus teisejärguliseks. SBK teisel nädalal viidi meid esimest korda metsa. Kuigi me olime metsas vaid kaks päeva, näitas see kergelt stressitekitav aeg ära, kes on kes ja missugune on meeste ja naiste motiveeritus ning kuidas on keegi kogu teenimise endale eesmärgistanud.

Õppekava oli koostatud nii, et edasi hakkasidki iga nädal metsas olema ning seda üha pikemalt. Need, kes olid lasknud end külmast ja märjast metsast heidutada, ei soovinud enam kasarmust metsa tulla ja hakkasid üha enam otsima põhjuseid, miks püsida välilaagrite ajal kasarmus. Arvestamata jäi aga sellega, et kõik, mis toimub metsas, toimub ka kasarmus ja kasarmus on see pingelisem. Voodis ei saa õppuste ajal keegi magada, küll on võimalik valida klassiruumi põranda ja pehme metsaaluse vahel. See, kus sa ööbid ja mida sa teed, oli kõigile hästi teada, kuna kasarmus teavad kõik kõike nagu mõnes väiksemas linnas. Selle järgi määratakse suuresti ka linnaloale minejad. Usinamad ja motiveeritumad saavad minna oma koju ning teised jäävad kasarmusse nädalavahetust ja sõdurikodu nautima. Välja ei saa ainult parimad ja tugevamad võitlejad. Välja saavad need, kes on pingutanud, et areneda. Füüsilised võimed ei loe sel hetkel midagi. Need, kes nädalat kasarmusse jäävad vahetama, küll virisevad: miks nemad välja ei saa, mida teised tegid, et jälle välja saavad. Küsimise asemel soovitaks peeglisse vaadata ja aru saada, mida paremini teha, et ka välja saada.

Nüüd hakkab SBK läbi saama ja teada on ka uued üksused. Sooritatud on ka mitmed eksamid ja läbitud on ligi 40km pikkune lõpurännak. Rännak täisvarustuses ei olnud väga raske. Rohkem nõudis see mentaalselt tugevat olekut, et ebamugavusele ja kõndimisest tekkinud vigastustele vapralt vastu seista. Meeldiv on see, et katkestajaid oli väga vähe.

Kuigi on inimesi, kes arvavad, et ajateenistus on nagu vangla, siis nii see ei ole. Pigem nagu kool. Sa õpid, teed eksamid korralikult ära ja saad puhata. Eksameid ja rännakut ei tasu karta. Need ei ole eriti rasked, kui tunnis on tähele pandud. Rännak on samuti kõigile talutav ja ülesanded on väga huvitavad. Olenevalt tulemustest on puhkuse ja üldise heaolu saamine erinev. Mõned veedavad jõulud kasarmus, mõned kasarmus toimkonnas olles või moppi lükates. Sama on aastavahetusega. Kõik see on puhtalt enda valikute küsimus.

Tegelikult ei ole ajateenistus üldse raske. Tuleb olla kogu aeg liikumises ja teha oma tööd korralikult. Pikapeale hakatakse seda tunnustama ja kui sa käitud mõistlikult, käitutakse ka sinusse paremini. Sel viisil läheb aeg kiiremini ja elul kasarmus ei ole midagi viga. Kuna sõjavägi on suhteliselt suletud süsteem, liigub info su käitumisest SBK ajal ka väeossa, kus sa teenid pärast SBKd. Selle tulemusena võid sa saada või mitte saada seda, mida loodad. Lähed kas mõnda teise väeossa või saad näiteks jaomeediku asemel tankitõrjujaks ning hakkad kaasas kandma lisaraskusena TT relva. Kõik on meie endi mõtlemises kinni. Sinust sõltub – avasta, et suudad!