Kevadtorm 2017 ja ajateenistuse lõpp

Alates aprilli keskpaigast kuni Kevadtormini sisaldas endas mitut õppust kui ka rutiinseid allüksuse toiminguid. Meie kompanii kontekstis tähendas see seda, et liikusime ühest asukohast teise ning uude taastada seal uuesti võimalikult kiiresti brigaadi juhtimisvõime. Seda hõlmavaid toiminguid harjutasime korduvalt läbi.

Enne õppus „Tornaado“ toimus sideõppus, mis oli nagu eelharjutus, et kõik järgneval õppusel plaanipäraselt töötaks. Selle raames sõitsime soomukiga ringi ning täisin sidemehele omaseid ülesandeid. Seal oli mul ka esimene otsene kokkupuude ja võimalus liitlastega koostööd teha. Meie soomukis oli üks Briti ohvitser. Väga intelligentne ja suhtlemisaldis inimene. Rääkis oma perest ja lastest, keda väga igatseb. 

Õppus „Tornaado“

Seekordsel õppusel liideti vahelduseks meid ühte jalaväe jakku ning läksime pioneeridele appi rünnakut tegema. Polnud jalaväe asju pikemat aega teinud ning info tuli nii ootamatult, seega olin too hetk küll veidi hämmingus, et mis saama hakkab. Kohe mainiti ka ära, et tuleb magamata öö, kuna nii õhtul kui koidikul on rünnakud. Õhtusele meie jagu siiski vaja polnud, vaid jäime laagrisse telke püstitama ja kütma. Küll aga oli meie kohustus ka postid välja panna. Kui paarimehega kell 2 öösel positsioonile jõudsime, võtsime kohad sisse ühes vanas heinaküünis. Alguses oli täitsa normaalne olla aga tunni aja pärast hakkas PÄRIS KÜLM. Küüni lagi oli piisavalt madal, et põlvili sirge seljaga ei võimaldanud olla. Tegin vahepeal kätekõverdusi, kuid varsti polnud nendest ka enam abi. Minu paarimees oli vene rahvusest poiss, kes ei suhelnud eesti keeles väga kindlalt. Istusime paar tundi täiesti vaikuses, kuid mingi hetk tundsin, et peab ikka proovima midagi rääkida, juba pelgalt eesmärgiga mõtted külmast eemale saada. See tihtipeale palju aitab. Tuli välja, et eesti keelest saab ta väga hästi aru aga ise lausete moodustamisega on raskusi. Saime omavahel väga normaalselt suheldud.

Istusime postil kuni kella poole kuueni ning läksime otse rünnakule. Pinnas oli soine ning enamus seda rünnakut kuivana üle ei elanud. Vahepeal pidime sellisest võssist läbi minema, kus kriipisin näo ära ja kaitseprillide puudumisel mul silmi ilmselt enam poleks. Kõndisime ahelikus mööda metsa kokku umbes 4-5 kilomeetrit. Iseenesest pole pikk maa aga arvestades maastikku kui magamatust – tundus too hetk teekond lõputu. Vahepeal saima vastasega väiksemaid kontakte, kuid lõpplahing pidi toimuma kindlalt joonel. Palju oli põlvili laskeasendis olemist, nii et põlved olid lõpuks nii läbi. Kõndisin nagu vanainimene ja mõtlesin, et kukun varsti sinna samasse magama ära. Kui kogu üritus lõpuks läbi sai, oli korralik pingelangus. Tegime süüa ja meeleolu kõigil kohe tõusis. Ainuke asi, mis see hetk veel soovisin, oli magada.

4 nädalat reservini

Sel esmaspäevasel hommikul linnakusse jõudes oli päiksepaisteline ilm, siiski tuul veel ikka piisavalt jahe, et jopet veel mitte ära pakkida. Tarisime nagu alati, oma varustuse lao ette lagendikule, kus viidi läbi varustuse kontroll, et enne Kevadtormi veel viimaseid puudusi likvideerida. Edasise kohta saime tol hetkel infot nii palju, et eesootaval nädalal põrkame ringi (allüksuse tegevus) ning järgmisel lähme õhutõrje laskelaagrisse julgestama.

Nagu ka meedias kajastati, toimusid Rutjal Belgia ja Eesti õhutõrjujate lahinglaskmised, kus õhusihtmärkide pihta lasti õhutõrjeraketisüsteemist Mistral, õhutõrjekahurist ZU-23-2 ning raskekuulipildujast Browning. Ka meil oli võimalus vahetus läheduses seda kõike pealt vaadata. Seal laagris sain ka omaette elamuse – käia õhutõrjepataljoni vanemveebel Keith Tarakanovi leges aurusaunas (Aasta tagasi ilmunud artikkel: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-ja-video-sodurid-ehitasid-metsa-dusi-ja-aurusauna?id=74524833). Ausalt öeldes ei uskunud iial, et metsas oleks võimalik nii nauditavat ettevõtmist teha. Kujutasin ette, et ilmselt peab kusagil ämbri ääres end pesema, ilm oli ka juba jahedavõitu, mistõttu suhtusin sellesse algselt päris skeptiliselt. Kui postilt tagasi laagrisse jõudsime, olid osad jaod juba käinud. Poiste näod õhetasid ja olid väga vaimustuses. Nende sõnad: „parim asi, mis kaitseväes vist siiani kogenud on“ 

Viimastel nädalatel langes termostoidu kvaliteet. Eks ka kokkadel ole halvemaid ja paremaid päevi. Kuigi ma pole väga valiv ja tühja kõhuga söön alati kõik ära, siis alati iga toit alla siiski ei läinud. Üldiselt on toidud aga alati normaalsed olnud. Õnneks kompenseerisid puudujääke soolases toidus alati lisaks pakutavad energiat andvad küpsised või kommid. 

Kevadtorm 2017

Meie kompanii jaoks algas Kevadtorm 8. mail. Tegelikult olime oma eesmise juhtimispunkti jaoga terve õppuse vältel ülejäänud kompaniist eraldunud ja sõitsime omaette ringi. Seekord olid ühes juhtsoomukis meiega liidetud ka briti ohvitserid. Koostöö nendega sujus suurepäraselt ning inimestena on nad väga avatud ja intelligentsed.

Kokkuvõttes jäin oma Kevadtormiga vägagi rahule. Mu ametikoht võimaldas näha vahetust lähedusest, kuidas juhitakse sõda kõige kõrgemal tasemel ning ka ise sellest osa saada. Mul oli au olla ühes jaos nii professionaalsete ja oma tööd tõsiselt võtvate kaitseväelastega. Ma toon päevade lõikes välja ka mõned lühikesed sissekanded ja mõtted, mis olen päevikusse talletanud:

„Järjekorde päev on kätte jõudnud ja täidan sidemehe ülesandeid täies mahus. Ainus, mida hetkel pole – on side. Hetkel ei saa ühegi üksusega ühendust.“

„On veider mõelda, et tsiviilmaailma kohutavad hetkel igasugused skandaalid – Wannacry näiteks. Suurim küberrünnak viimase aja jooksul. Seoses sellega tuli mul natuke paralleel Stephen Kingi raamatuga „Digital Fortress“, mida teenistuse ajal lugesin. Samuti igasugused presidendivalimised (LePen) ja süvenenud Põhja-Korea oht. Hommikul uudiste lugemine oli mul enne siia tulekut peamine tegevus, ilma milleta tundsin, et päev pole korralikult alanud. Siin aga, kus meediakanalitele iga moment ligi ei pääse ja tihtipeale ei jõua ka süveneda, on jäänud need teemad minust kuidagi kaugele. Elan siin metsas nagu täiesti teises maailmas, kus peamisteks mõteteks on söögitegemine, vastava riietuse valimine ning pigev heitlus unega. Iga vaba hetke peaks nagu magamisele kulutama, kuna ei tea, mis tulemas ning äkki hiljem pole enam võimalik. Elupõline dilemma.“

„14:30 sattusime rünnaku alla. Seisime tol hetkel muretult lagendikul, kui luurejagu väiksest metsatukast meile ligi imbus ja tule avas. Soomukiteni nad ei jõudnud, kuna meie julgestus avas juba vastutule. Meie aga lagendikul saime kõik „surma“. Selles suhtes maaletoov kogemus ja lisas õppusele põnevust. Kui pikemat aega midagi ei juhtu, kaotavad inimesed valvsuse ja langevad mugavustsooni. Rünnaku hetkel oli ka mul relv kusagil eemal, mistõttu olime täiesti kaitsetud. Päris halb tunne oli.“

„Täna algasid väikesed lahingud ja päev on päris pingeline olnud. Olin 7 tundi järjest sides ning mingi hetk tunned, et aju jookseb kokku ja ei hooma enam lihtsamaidki detaile. Peab ikka vahepeal puhkama ja sirutamas käima. Ilm on juba mõnusalt soe, võtsin isegi sooja pesu alt ära. Veel nädal aega tagasi ei näinud veel mingit perspektiivi, et võiksin vormi ilma selleta kanda. Nii ebamugav on, kui külm vormiriie vastu jalga puutub„.

„Siiani on olnud suhteliselt ühene rutiin. Hommik umbes kell 5:30 äratus – kiiresti hammaste pesu ning kohe sidevalvesse. Tavaliselt algavad sellel ajal ka lahingud aktiviseeruma. Kuna veel on rahulik, ei pea teised niivõrd palju kiirustama ja pakivad oma magamisasju kokku ja teevad süüa. Keegi keedab ikka alati piisavalt sooja vett, millest jagub ka mulle, et termosesse kohvi teha. Umbes kella 13ni olen sides – seejärel lõunapaus ja paar tundi puhkust. Sellest täpselt piisab ja pärastlõunal lähen juba tagasi – pole viitsimist ka niisama passida. Lahingud kestsid tavaliselt hilisõhtuni.“

„Õhtul 22 paiku sõitsime tagasi peamisesse juhtimispunkti, kus nägin üle pika aja jälle oma ülejäänud kompaniid. Laagrisse jõudes jagati isegi veel sooja sööki. Seekord oli saadetud ebaproportsionaalselt väike kogus kartuliputru aga see-eest üüratu kogus mulgikapsast. On etteimatav, et meie tulekuks oli kartulipuder juba otsakorral. Aga tuleb tunnistada, et sõime ka seda mulgiputru isuga, arvestades, et pole pikka aega sooja toitu saanud. Nagu meie soomuki pioneeriohvitser rääkis oma kogemusest, kui oli mitu nädalat talvel kolmnurklaagris veetnud. Ilm oli olnud väga karge ja magamiseks loomulikult vaid magamiskott ja telkmantel. Ütles, et mäletab siiani, kuidas nägi ühel ööl seal unes lihsalt suurt pätsi leiva – otse ahjust tulnud, auravat ja krõbedat. See tundus too hetk parim toit maailmas. J

„Viimane päev. Eelmisel õhtul eemaldusime peamisest juhtimispunktist teadmisega, et käes on viimane operatsioon. Ja kestiski torm peale seda veel 30 tundi, kui teatati ENDEX ENDEX ENDEX. Me jääme seniks oma asukohta, kuni kõik üksused metsast välja liiguvad.“

„Vahepeal tekkis küll momente, kus küsisin endalt kahtlevalt, miks ma seda teen. Aga nüüdseks olen teadvustanud kui rahul olen, et selle teekonna ette võtsin. Täna hommikul magamiskotis enne ärkamist proovisin konstruktiivselt mõelda, mida ajateenistus siis mulle andnud on. Olen ju lõpuks vaid reamees ja tõenäoliselt hetkel ka tegevteenistusse ei jää.“

„Poisid siin vahetevahel ikka avaldavad arvamust kui mõttetu ajaraisk see on – väljaõpet kogu aeg ei toimu ning istume keskil vegeteerival levelil. Jah – kui vaid sellest aspektist vaadelda, oleks kindlasti tsiviilelus võimalik oma aega efektiivsemalt ära kasutada. Siiski leian, et ajateenistusel on veidi sügavam ja laialivalguvam mõju, mis esmapilgul välja ei paista. See kindlasti muudab inimest või veel rohkem võimaldab inimesel iseennast tundma õppida. Sellele saab muidugi kohe vastata, et selle jaoks ei pea ajateenistusse minema. Fakt on aga, et tavaelus on inimesel mugavustsoon. Jah- ka tavalises kontoritöös või mis iganes muus valdkonnas tuleb ette pingelisi olukordi ja väljakutseid, mis kõik kasvatavad iseloomu. Aga leian, et nende mõju on siiski teistsugune. Kõik need toimuvad ikkagi üldise mugavustsooni kontekstis. Juurest puuduvad nii-öelda primitiivsed tegurid. Kuidas inimene käitub kui tal pole võimalik süsteemist väljuda. Oleme siin omavahel arutanud, et tavaelus ei paneks lõviosa inimesi end mitte kunagi vabatahtlikult sellisesse olukorda. Selle olukorra all mõtlen eelkõige metsaelu. Talvel on konstantselt külm, magamatus, kuid sealjuures on vaja säilitada mõtlemis- ja tegutsemisvõime. Sõja ajal eriti on piiratud valikuvabadus, mis keskkonnas tööd teha. Samuti teadmatus tuleviku ees. Tavaelus on meil siiski võimalus suhteliselt kohe oma kiusatustele ja tahtmistele vastu tulla. Ajateenistuses see aga puudub ning tänu sellele väljendub inimese tõeline karakter palju kiiremini. Tunnen, et olen iseend rohkem tundma õppinud ja kindlasti mõningal määral ka muutunud. Samuti avastanud endas omadusi, mida arvasin, et ei eksisteeri. Kindlasti olen muutunud stabiilsemaks ning rahulikumaks. Pingetaluvus – üks kindel omadus, mida ajat
eenistus olulisel määral suurendab, vähemalt minu puhul. Siin olen viinud end piirini, mida ei uskunud, et suudan. Seetõttu olen muutunud kindlasti ka enesekindlamaks ja vabanenud paljudest irratsionaalsetest hirmudest, mis mind enne siis kas teadlikult või alateadlikult vaevasid.“

„Üks asi veel mida ka poistega omavahel arutasime – basic ellujäämisoskused, mis ajateenistusest kaasa saab. Linnastumine on meist teinud mugavad olendid. Aga kas me võime öelda, et kui mingil hetkel on vaja perega paar päeva kuskil metsas peidus olla, oskame sel juhul ennast ja pere soojas hoida, tuld teha ja mida iganes muud? Arvan, et päris oluline osa rahvastikust, eriti noorem põlvkond, ei oma tegelikult ettekujutust, milline see olukord reaalsuses välja näeb. Juba seda annabki ajateenistus juurde, et sa tead, mida oodata. Oled omal nahal selle läbi teinud ning tead kuidas toimida – nii vaimselt kui füüsiliselt.“

„Loodetavasti reaalset sõda muidugi ei tule, kuid see know-how, mida inimene teenisusest tulles endaga kaasa võtab, annab talle kindlustunde, et ta saab hakkama kui olukord peaks käest minema. Kõik need võitlejad moodustavad meie rahva ning rahva kindlustundel on suur kaal üleüldises julgeoleku tunnetuses.“

Kõik blogid