Kus ma praegu omadega olen? SBK lõpurännak

Viimasest postitusest on tükkaega möödas. Kiire elutempo tõttu jäi eelmise kuu sissekanne vahele. Selles postituses räägin, kus ma praegu olen, SBK lõpurännakust, sellest, kuidas algas ja lõppes minu jaoks NABK ning kuidas ma olen hakkama saanud, sellest, mis eriala kasuks ma otsustasin, ja lõpuks räägin ka puhkusest – kuidas taastub üks ajateenija? 

Kus ma praegu omadega olen? 

Möödas on kolm kuud, mis tähendab, et enam tagasiteed pole – tuleb lõpuni teenida. Kindlasti ma ei saa öelda, et selle aja jooksul polnud mul kordagi sellist mõtet, et ära tulla. Eks mõtted selle ümber ekslesid just kõige raskematel hetkedel kus mulle tundus, et enam ma ei jõua. Aga jõudsin küll! Ja nüüd olen siin, pioneeri erialabaaskursuel. Seljataga on 6päevane puhkus. Olen uues toas, uue jaoga (nüüdseks juba kolmas jagu). Meid jaotati erialade järgi ära, mina olen meditsiinijaos. Meie jääme veel 10 nädalaks Tapale ja alles siis suundume parameediku kursusele Ämarisse.  Ehk minust saab meedik, kes jagab ka pioneeri teemat! Olen juba omandanud A- ja B-kategooria lõhkaja kutse. Samuti esimest korda elus hoidsin käes näiteks mootorsaagi, sain selle lahti teha ja kokku tagasi panna. (Üleüldse igasuguste tööriistade kasutamine on mulle pigem võõras, seega tuleb huvitav kursus. :D) 

SBK lõpurännak

Lähme ajas “natuke” tagasi. Ehk siis teenistuse 7. nädalasse. 

Rännak algas häirega kell kaks öösel. Ruttu varustus selga ja välja rivvi. Mõned jaod asusid kohe rännakule, meie pidime veel ootama. Läksime tagasi kasarmusse. Ootasime seal umbes kaks tundi, nii-mõnigi oli varustuses põrandale magama jäänud. Liikuma hakkasime kella viie-kuue paiku, päike oli juba selleks ajaks väljas. Ja nii see algas. 

Ütlen ausalt – minu jaoks osutus see rännak meeletult raskeks. Seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Plaani järgi pidi rännak olema 30 kilomeetrit pikk, sellele lisandus veel umbes 5-8 kilomeetrit (spordikellad näitasid erinevalt). 15 kilomeetrit täisvarustuses, ülejäänud lahingvarustuses. 

Enne kui ma edasi kirjutan, tahan tänada oma jagu, et minuga ühte sammu  – ehk väga aeglast sammu – pidasid! Jõudsime viimaste seas tagasi linnakusse (natuke “tänu” minule :D), rändasime umbes 18 tundi. 

Täisvarustust, mis kaalub minuga enam-vähem sama palju, kandsin ise 11.-12. kilomeetrini. Poisid tahtsid juba varem seljakoti minult ära võtta, aga ma ei lubanud. Tahtsin siiski end proovile panna ja vältida kergelt allaandmist. Kuid lõpuks siiski andsin oma seljakoti ära, et meie jagu saaks kiiremini edasi liikuda. 15. kilomeetril tabas mind emotsionaalne plahvatus – hakkasin nutma, sest tundsin end kehvemana kui teised. Mul oli tunne, et vean oma jagu alt, kuna olen nii aeglane ja nõrk, mistõttu oleme viimased. 15. kilomeetrile järgnes pikem, umbes tunniajane paus, kus saime jalga puhata ja süüa teha. Sain ennast tühjaks rääkida ja nutta ning leidsin toetust. Tegelikult jaokaaslased polnudki minu peale pahased, mida ma arvasin. Tähtis pole siiski koht, aga see, et kõik ilusti kohale jõuaksid. Edasine rännak jätkus lahingvarustuses. Selles ma olin rännaku lõpuni, mis sest, et kaaslased aeg-ajalt pakkusid välja seda, et ma ka selle ära annaksin. 

Kontrollpunktide ülesanded olid pigem rasked. Neid oli kokku kaheksa. Esines näiteks varjatud liikumist täisvarustuses, mis sisaldas endas isegi roomamist. Andis ikka roomata! Sai ka üle kraavide hüpata ja silmaga kaugusi mõõta. Tegelikult väga huvitav rännak, kiitus korraldajatele! Kahjuks ma olin rännaku ajal omadega nii läbi, et ei paistnud üldse nautivat seda. Tagantjärgi meenutades oli ikkagi vahva. Kuskil kuulsin, et Pioneeripataljoni SBK lõpurännak pidi kõige raskem olema, ei tea, kas see on tõesti nii. Isegi kui pole, mis sellest, ma ikka ületasin ennast tohutult!

Viimased kilomeetrid kulgesid kuidagi väga kergelt ja lõbusalt. Kõik kõndisid nagu pingviinid, seda kerge siili tõttu.  Sattusime kokku ühe teise jaoga ning otsustasime koos lõpuni minna. Korraldasime isegi väikese fotosessiooni enne lõppu – jäädvustasime üksteise jagusid. 

 

 

NABK ehk nooremallohvitseribaaskursus

Uus rühm, uus jagu, koos minuga tuli vanast rühmast kaasa ainult üks inimene. Kohanemisega oli raskusi. NABK üldiselt kulges minu jaoks kuidagi eriti raskelt. Kohe alguses tabas mind tagasilöök – olin täheldanud, et vasaku jala kannapiirkond valutab. Rännakust oli möödas poolteist nädalat ning see tundus kahtlane, et üks jalg ikka veel valutab. Joosta ei kannatanud ning isegi seismine selle jala peal tekitas valu. Laastas öeldi, et suure tõenäosusega on tegemist kannakõõlusepõletikuga, mis on tingitud suurest koormusest. Mulle määrati vabastus jooksmisest. Ei saanud päris mitmeid asju kaasa teha kahjuks. Selle tõttu painas mind terve kursuse vältel täieliku luuseri tunne. Õnneks ülemad on toetavad ja tahavad parimat. Metsalaagri ajal sain individuaalseid tunde ja järeleaitamist. Kuna ma olen väike ja vaikse häälega tagasihoidlik neiu, siis ülemad toetavad seda, et ma julgemaks muutuks ning ei kardaks oma häält kasutada ning ennast kehtestada. Nad pidevalt meenutavad mulle seda. See pole minu jaoks sugugi lihtne väljakutse, võiks öelda, et seni üks raskemaid. Olen loomult üksik inimene ja suuri rahvamasse ma tavaliselt väldin, kohanemine võib väga palju aega võtta, seega – juba see, et ma ajateenistusse otsustasin astuda, võttis mult palju julgust ja mugavustsoonist väljumist. Kuid tänu sellele ma olen inimesena nii palju arenenud. Seda, mida teised siin kaitseväes ei näe, näevad minu lähedased ja sõbrad. Näiteks on sõbrad täheldanud, et minu hääl on tunduvalt valjem kui enne. Ma ise pole seda tähele pannud, see on kuidagi väga loomulikult  tulnud. Olen muutunud julgemaks – näiteks ei karda küsida lolle küsimusi. Sest kui kaitseväes jääb käsk arusaamatuks ning sa ei küsi selgitust, on jama lahti!

NABK kulges linnulennul ja lõppes rännakuga. Algul ma ei pidanud minema oma jala tõttu, kuid mu soov oli suur, seega minekut sain teada alles viimasel hetkel. Mul oli nii hea meel! Aga hea meel asendus kiiresti pettumusega. Esimeses kontrollpunktis, milleks oli jõeületus, suutsin ma jõkke kukkuda. Kerge šokk ja märjad riided ning varustus. Ma sain küll riided kohe ära vahetada, aga veest tikuvad rakmed pidin ikka selga panema, ja nii läksid ka uued riided märjaks, püksid ei kuivanudki ära. Ei olnud absoluutselt mugav, märjad püksid hõõrusid vastikult. Ja tekkis siil. See kurivaim! Sellist siili pole mul veel olnud. Rännakust on nädalaid möödas, kuid armid on siiski veel alles. Puistasid otsalt beebipulbrit, mida poistelt laenasin, aga see ei teinud olukorra eriti paremaks. Katkestasin äkki 30. kilomeetril. Lisaks siilile hakkas ka mu haige kand valutama, ei olnud mõtet ennast edasi piinata – jaol ka raskem. Kõlab halvasti, aga tegelikult, kui ma räägin sellest rännakust  teistele, siis seda naeratusega. Tagantjärgi isegi päris naljakas. Elu ongi üks tragikomöödia, ei tasu ennast heidutada.  Eks halva kõrval on hea ja hea kõrval halb. Need käivad koos ja teineteiseta poleks neid olemaski. 

Pioneeri erialabaaskursus

Praegu on käimas teine nädal. Juba oleme omandanud A- ja B-kategooria lõhkaja kutse. See kursus tundub olevalt tunduvalt huvitavam kui eelmine, kuna meil hakkab iga nädal olema lõhkamised, mis lähevad järk-järgult suuremaks, saame katsetada erinevaid tööriistu ja masinaid (mida minusugune linnapreili pole isegi kunagi käes hoidnud, vaevalt et teabki nende  nimetusi), panna maha miine, kaevata, kaevata ja veel kord kaevata.  Kindlasti õpin kasulikke teadmisi, sest tsiviiliski teine kord on vaja osata labidat käes hoida ning saega käsitseda. 

Eriala

Ajateenistusse läksin avatud suhtumisega, kuid suhteliselt kiiresti jõudsin arusaamale, et tahan meedikuks saada. Ka mul suguvõsas on olnud sõjaväearste, mul oleks au seda liini jätkata. Pealegi mulle meeldib hoolitseda ja inimesi “kokku lappida”. Isegi praegu jagan valuvaigesteid ja olen mures teiste tervise pärast.  Ootan väga parameediku kursust, eriti lahkamisi ja kiirabi praktikat. 

Puhkus

Enne pioneeri erialabaaskurust saime kuus päeva puhata. Ma ei planeerinud midagi erilist ette. Kuna mulle meeldib vabatahtlik töö, käisin Tartu Koduta Loomade Varjupaigas koertega mängimas ja jalutamas. Lisaks käisin TÜK lastefondi tutvumisõhtul, uurisin vabatahtlikku tööd seal. Tutvumisõhtul lõpuks esitasin oma soovi saada vabatahtlikuks. Paar nädalat hiljem aitasin teha veidike kontoritööd.  Tahaksin panustada heategevusse ja vabatahtliku töösse nii palju, kui suudan, isegi kaitseväes olles. See motiveerib mind rohkem tegema ja tõstab tuju lakke.  Võiks öelda, et see on tõusnud minu uueks lemmikhobiks. 

Üks tore üritus veel, mida tahaksin mainida, oli Sõjakooli Mällar. Võtsin sellest esimest korda osa, naiskodukaitse tiimis. Meil läks superhästi, saavutasime 3. koha 19 meeskonnast. Küsimused olid väga põnevad ja silmaringi avardavad, seltskond ja koht ülimõnusad! Kahjuks toimub Mäller kolmapäeviti, teine kord saab sinna ehk alles järgmisel pikemal puhkusel. 

Kokkuvõtteks

Pigem on hästi läinud. Raske on, aga läheb lihtsamaks. Tegelikult läheb aeg väga kiiresti… Uued tulid peale, neid on veidi naljakas vaadata, sama ise olime täpselt samasugused alles kolm kuud tagasi. 

Kõik blogid