Meediku eriala

Aeg möödub kaitseväes olles nii kiiresti, et mul on tunne, et kirjutan blogipostitusi iga nädal, mitte kord kuus. Ajateenistuse selgroog on murtud – üle poole on tehtud! Olen treeninud kuus ja pool kuud, jäänud 4,5 kuud. Kõlab eneselegi uskumatult. Kuidas ma nii kaugele olen jõudnud… Mitte keegi, ega ka ausalt öeldes mida ise ei uskunud, et saan sellega hakkama. Hetkel ma veel seda ei oska hoomata, aga kui ajateenistus läbi saab, võib see päris meeliülendav tunne olla.

Praegu vaadatakse mind suurte silmadega ja tuntakse isegi kaasa. Umbes täpselt selliselt: “Oh sa vaene laps, kuhu sa end mässinud oled! “, “Mul on sinust nii kahju, nii jube, ma ei laseks oma tütart sinna..”, “Mina ei suudaks, kuidas sa kannatad olla seal!” jne. Enda arvates ma halbadest/ebameeldivatest kogemustest niivõrd palju ei räägigi, rohkem ikka positiivset, aga ju siis minu jaoks lõbus, huvitav ja tore ei võrdu teiste jaoks lõbusa, huvitava ja toredana. Nagu näiteks metsas ööbimised ja lõhkamised. Aga eks inimesed ongi erinevad. Praegu ma ei kujutaks ette, et ma teeksin midagi muud ja oleksin kusagil mujal. Tunnen, et olen õiges kohas. Mulle meeldib väga mu eriala, tunnen siirast huvi selle vastu ja tööd teen meelsasti.

Kus ma praegu olen? 

Käimas on parameediku erialakursuse viies nädal kaheksast. Meie eriala erineb rühmaparameediku erialast selle poolest, et õpime rohkem ja spetsiifilisemaid meditsiinilisi protseduure, mis lähevad käiku pataljonide sidumispunktides, evakuatsioonimasinatel ja brigaadide välihaiglates. Õpime patsiendi hooldust, kanüleerimist, süstimist, ravimite manustamist ja lahustamist, pisikirugiliste operatsioonide assisteerimist ja palju muud.

Meediku eriala

Meediku kursus algas kahe nädala likkuse laskursanitari kursusega Tapal. Õpe oli intensiivne ja füüsiline. Sanitar peab olema füüsiliselt väga vastupidav, kuna tema ülesanne on transportida jaokaaslasti rindejoonest kaugemale. Meil oli kaks päeva praktilist õpet vanas linnakus, mis kujunes kursuse tippelamuseks. Mängisime läbi erinevaid taktikalisi lahingsituatsioone (paukmoonaga, et efekt oleks võimalikult päris), mille käigus tekkis nö kannatanuid, kellele pidi hakkama esmast ülevaatust ja seejärel esmaabi osutama. See oli äge, oleks soovinud rohkem selliseid põkse läbi teha. 

Kahenädalane kursus sai kiirelt läbi, vahepeal oli puhkus ja muid teenistuskohustusi, mis otseselt meditsiiniga seotud polnud. Detsembri esimesel nädalal kolisime Ämarisse, kus algas parameediku erialakursus. Õppisin esimeste nädalatega nii palju uut ja huvitavat. Juba automaatselt olen hakanud mõtlema rohkem nagu meedik, püüan aidata oma sõpru ja lähedasi nende teadmistega, mida siin omandanud olen. Näiteks ostsin jõuludeks koju manuaalse vererõhuaparaadi, varasemalt oli meil kodus automaatne randme ümber käiv aparaat, aga selline ei kõlba kuhugi. Mõõtsin vererõhku ja kuulatlesin stetoskoobiga, ei andnud rahu, sest praktikat on ju vaja. Samuti oskan paremini läbi käia erinevate ravimitega ja nende manustamisega, millega ma saan oma ema aidata. Päris suur avastus oli minu jaoks see, et terve elu olen teinud haavahooldust valesti, tundus selline elementaarne asi, aga ei, seal kindlad reeglid, omad “jah” ning “ei-d”. Aga rasket midagi pole.

Praeguseks on mul olnud kaks haiglapraktikat. Ees on veel täpselt sama palju ning lisaks kaks 24-tunnist praktikat kiirabis. Pluss veel saame lahangule minna. Praktika annab nii palju. Esimesel haigla praktikal kinnistasin õpitud oskusi ja teadmisi, aga sain ka proovida reaalsete ravimite lahustamist, mis läksid patsientidele tilgutitesse, mida eelnevalt õppinud pole. Sain teada, kuidas, mis koguses ja mis järjekorras patsiendile varistada erineva tugevusega valuvaigisteid.

Mina teen praktikat  Ida-Tallinna Keskhaiglas gastroenteroloogia osakonnas. Esimesel korral see nimetus ei öelnud mulle midagi, pidin google appi võtma. Eesti keeles lühidalt öeldes tegeleb see osakond seedetrakti häiretega. Töötajad on seal toredad, esimesel korral juba muutus seal viibimine väga koduseks. Õnneks ma meeldin neile. Õhkkond on lõbus, ehkki enamus patsiendid on tegelikult väga raskelt haiged ja vajavad palju hooldamist. Minu hoiakud enda tervisesse (näiteks teen rohkem trenni ja võtan vitamiine) ja lähedaste tervisesse on muutunud, nähes seda, kui palju koledaid haigusi ilmas esineb, millega kaasnevad piinarikkad valud.

Ühe praktika ajal kurvastas mind üks vanatädi, kes ütles, et on hädapätakas, kuna ei suutnud kiiresti tegutseda ja tema järgi pidi ootama. Üldse kõige esimene kokkupuude patsiendiga nägi selline välja, et üks väga vana naisterahvas astus palatist välja ja palus abi. Ma olin esimene, keda ta nägi ja minu poole ta pöörduski. Probleem ei olnud otseselt meditsiiniline, tal oli vaja helistada lähedastele, aga telefoni aku oli tühjaks saanud ning laadima ta ei osanud seda panna. Kuna ta liikus väga vaevaliselt, siis kõigepealt saatsin ta voodisse tagasi, otsisime koos laadija üles ja panin laadima. Otsisin õige telefoni numbri üles ja helistasime koos tema lähedastele. Memm oli väga tänulik ja pakkus isegi 10 eurot. Seda ma muidugi vastu ei võtnud, aga südame tegi soojaks küll, kuigi see oli nii väike ja esmapilgul tühine asi, mida ma tegin. 

Vaimselt on meediku töö raske ja igaühele ei sobi. Tuleb olla samal ajal inimlik, kuid osata hoida süda ka kõvana. Näiteks tekkis mul moment, kus väga raskelt haige patsient soovis kangesti juua, aga tema seisundi tõttu ei tohtinud talle juua anda. Topsik oli kõrval, aga ta ise oli liiga nõrk, et ennast aidata. Olukorra lahendasime sellega, et niisutasime huuli märja lapiga. Samuti esineb osakonnas vähihaigeid, kellel tegelikult pole lootust elama jääda… ja seda on kurb vaadata. Haigeteks on eri vanuses inimesi. Näiteks üks väga haige naine oli mu ema vanune, ta nägi välja nagu elav laip, kahjuks… Mõõtsin tema vererõhku ega suutnud algul oma silmi uskuda, kui madal see on. Sellised olukorrad teevad ennast ettevaatlikumaks ja panevad rohkem oma elu hindama. Mul on õnnestunud vältida igasugust haiglaravi. Olen siiani olnud väga terve inimene. Käin arsti juures ainult vaktsiine tegemas. Aga väga paljudel pole tervisega vedanud, ent nad suudavad ikkagi hoida positiivset nooti elus. See on tunnustust väärt, sest vahel kaob mul isiklikult see ära… Kuigi pole otsest põhjust.

Veel konkreetselt meditsiinilise poole pealt: sain olla vaatleja kolmel protseduuril – kaks koloskoopiat ja üks angiograafia. Koloskoopias sain esimest korda elus näha söögitoru, magu ja kaksteistsõrmikut seestpoolt. Protseduur iseenesest on väga ebameeldiv, oli raske vaadata inimest, kes üritab tagasi hoida okserefleksi. Sain kanda ka kiirguse eest kaitsvat rüüd. Angiograafia on keerulisem ja aeganõudvam protseduur, väga palju aru ei saanud, aga sain läbi röntgeni näha artereid ja teisi veresooni. Õed ütlesid, et neil tuleb väga harva ette sellist protseduuri, seega mul ikkagi mingis mõttes vedas. 

Mõned nädalad on veel kursust jäänud, palju huvitavat seisab veel ees. Olen rahul oma eriala valikuga, ei väsi seda kordamast. Seoses tulevikuplaanidega.. Eks ole näha, kui palju sellest kaitseväge on (eks huvi on), aga igal juhul meditsiiniga ma ennast seon. Midagi kindlat ei julge veel öelda, elame-näeme! 

Järgmise korrani! Seniks ärge unustage vitamiine võtta.