Meeldejääv metsalaager

Hommikul läheb aina enam valgemaks ja päevad on pikemad. Olen siin mõistnud, kui palju valgus mõjutab inimeste meeleolu ja motivatsiooni, vähemalt on see minu puhul nii. Hommikujooksu ajal on küll veel pime, kuid sööma minnes võib mõnikord isegi esimesi päikesekiiri näha. Tegelikul ootan juba meeletult, et ilmad soojemaks läheks. Külm on niivõrd ära tüütanud ning kohe üldse ei soovi enam „kubujussina“ ringi joosta. Veebruarikuus oli paar päeva, kui päike juba korralikult soojendas, mis võimaldas väljaõppel juba ilma talvejopeta olla. Nii vaba oli tegutseda ja lahingvarustus tundus seljas kui udusulg.

Eelmine nädal olime aga kolm päeva metsas. Käimas on jalaväekursus, millega seoses harjutasime laagris erinevaid taktikalisi tegevusi näiteks nagu kaitsetegevus kui ka varitsus. Pean tunnistama, et seekord oli vahepeal ikka rõvedalt külm olla. Hõivasime päeval jaoga kaitsepositsioonid ning jäi üle vaid lamades laskeasendis vastase üksust oodata. Alguses oli seal hanges väga normaalne olla. Pinnas oli parajalt pehme ja sain endale mugava asendi. Kui aga tund aega oli möödas, tundsin, et kõhu alt märg ja külm hiilib vaikselt igalt poolt naha vahele. Varjusin puu taha ja tõusin korra põlvili. Vorm oli läbimärg ning algselt ilus lumehang mu all, oli formeerunud veelombiks. Kõik lihased ja liigesed olid kanged kui puupakud ja liigutamine nõudis suurt pingutust. See hetk peab aga sundima end midagigi tegema, et veri uuesti liikuma saada. Tavaliselt aitavad mul kõige paremini kätekõverdused. Peale igat seeriat on tunda, kuidas soojus levib uuesti üle kogu keha. Positsioonil olles aga peab olema täiesti varjunud ning tegelikult selliseid asju teha ei saa. Jäi üle vaid sõrmi ja varbaid liigutada. Kõrvale vaadates silmasin, et ka teised kasutavad sama lahendust. Järgmine päev olin juba targem ja ei kavatsenud enam läbimärja vormiga tagasi minna. Kogusin kiiruga kuuseoksi ning ehitasin neist endale korraliku aseme. Oli kohe parem – jäin ise kuivaks ja soe püsis palju kauem.

Oleme siin poistega arutanud ka, et kõik sellised rasked olukorrad aitab paremini ületada teadmine, et sa pole selles üksi ja eelkõige ka teadmine, et sa pole ainus, kellel on raske. Pärast on isegi naljakas omavahel neist situatsioonides rääkida ja enam ei tundugi see nii hurmutav. Igas laagris õpid midagi uut ning kohaned. Tuleb ise jooksvalt lahendusi leida, kuidas endal elu mugavamaks muuta, ning siis on metsas väga normaalne olla. Siiski, külm üks mõnus asi ei ole. See on antud juhul ainuke faktor, mis muudab metsas olemise raskeks.

Üldiselt puhtalt vaimsest seisukohast, meeldib mulle metsas väga. Looduses on väga värskendav olla ja minu jaoks omamoodi puhastava toimega. Kuna olen praktiliselt terve elu linnas elanud ja kasvanud, tunnen kui vabastav on ainult looduse hääli kuulda. Viimane kord oli ka täiesti selge öö ja taevalaotuses sillerdas tähistaevas. Nagu terve kosmos oleks mu ees valla. Seda nähes mõistsin, kui ammu pole olnud võimalust sellist vaatepilti nautida. Soovisin, et mu silmad oleks võimelised pildistama, et seda emotsiooni ja vaatepilti ka hiljem teistele näidata. Linnas on ikka nii palju kunstlikku valgust ja müra, et seal ei eksisteeri kunagi täielikku vaikust.

Nüüdseks olen hankinud endale ka natuke mugavusvarustust. Väga palju on selle eest hoolt kandnud ka lähedased. Võtsin rakmete asemel kasutusse hoopis vesti, mida on lihtne killuvestile peale tõmmata ning mille külge saab salvetaskud ja paunad kinnitada. Samuti on väga kiiduväärt asjaks saanud isiklik patrullkott, kuhu paigutan esmased hädavajalikud asjad, mida on vaja tavaliselt kiirelt kätte saada.

Kallis vanaema, mures, et „laps“ külmetab, kinkis jõuludeks ka merinovillase sooja pesu. Julgen öeda, et see on siiani parim asi, mida kannan kogu aeg, olenemata tegevuse iseloomust. See pole liialt paks ja laseb õhul liikuda, samas hoiab hästi sooja.

Teine artikkel, mida mulle juba viis isiklikku paari kappi kogunenud – kindad. Teenistusse tulles külmetasin käed niivõrd ära, et need on praegu väga külmakartlikud ja hakkavad kiirelt kipitama. Proovin järjepidevalt erinevaid kindaid, kuid päris soe pole ühegagi. Viimased olid juba päris head, kuid mul õnnestus need postil olles lõkkega ära põletada. Ja seda niimoodi, et ei saanud tol hetkel ise arugi, nii meeleheitlikult üritasime kaaslasega tol päeval lõket põlema saada.

Sel hommikul kell viis oli väljas kakskümmend külmakraadi, kui meid kahekesi teise sõduriga metsaveere äärde maha pandi. Tegevväelastel toimus laskelaager ning meie ülesanne oli takistada kõrvalistel isikutel alasse siseneda kui ka sõidukeid ja inimesi kontrollida ja informeerida. Juba enne kohale jõudmist arutasime omavahel väga optimistlikult, et kindlalt teeme lõkke üles. Saabudes oli juba päris kõle hakanud, nii et jooksime enne natuke täisvarustuses mööda metsaäärt edasi-tagasi, et sooja saada. Seejärel pidi tegutsema hakkama. Jagasime nii, et kaaslane jäi juba paigale väikestest okstest tuld üles tegema ja ma läksin puid juurde otsima. Kuivi puid oli sel hetkel aga peaaegu võimatu leida. Tagasi paiknemiskohta jõudes polnud ka seal asjad edenenud. Vahetasime siis pooli, jäin ise üritama tuld üles teha ja teine reamees läks edasi puude otsingutele. Selline tegevusmuster jätkus veel kaua. Lõpuks olime neli tundi möödunud ja mida ei olnud, oli lõke. Lõpuks hakkas masendus võimust võtma ja söandasin ühelt laskmisalasse sõitvalt tegevväelaselt nõu küsida. Saime aga isegi rohkem – üks leitnant tõi meile kuivi puid ja lambiõli. Tuleviku väljavaated olid koheselt palju helgemad. Järgmine päev teadsime juba, mis meid ees ootab ja varustasime end kirve ja kuivade küttepuudega. Läks kümme minutit ja korralik lõke oli üleval – parem kui 4 tundi right?

Tagasi mõeldes naerame kogu selle olukorra üle. Natuke rohkem kogemust oleks meil mõlemal kindlasti elu palju lihtsamaks muutnud, kuid kuidas need kogemused ikka saadakse, kui läbi selliste juhtumite.

Selle nelja tunni ajal olid meil mõlemal äärmuslikud meeleolu kõikumised – õnneks kordamööda. Kui ühel tuli „kass“ peale, siis teine üritas tuju üleval hoida. Asjad olid tasakaalus. Vahepeal oli küll tunne, et see on lootusetu juhtum ja mõttekam on kuhugi lähedusse hange kerra tõmmata ja igavesse unne jääda. Loomulikult oli see pigem naljaga mõeldud ja asi polnud tegelikkuses nii hull, kui mu kirjelduse järgi võiks arvata. See on lihtsalt nii eredalt meelde jäänud. Saime alles hiljem teada, et too päev oli -20 kraadi. See oli väga üllatav, kuna eeldasin, et mul on sellist külma palju raskem taluda.

Jägmises postituses teen väikese ülevaate ka äsja toimunud õppusest. Märtsi lõpus on tulemas ka pikem laskelaager. Juba saabuvad järk-järgult siia ka liitlased ja linnak muutub aina rahvarohkemaks. Praegu on kõik juba väga ootusärevuses ning kindlasti teen siia ka põhjalikuma ülevaate edasistest muudatustest. Aeg on nii kiiresti möödnud ja õppus “Kevadtorm” juba vaikselt terendab. See on kindlasti esimene suurem koostöö test, mis tõotab tulla väga huvitav ja pakub rohkelt väljakutseid. Olen õnnelik, et mul on ka võimalus sellest osa saada.