Mida tähendab sõduriks olemine?

Lõppemas on viies nädal ajateenistuses ja baaskursuse lõpuni on jäänud juba vähem kui kaks nädalat. Aeg on möödunud märkamatult. Selles postituses kirjutan, kuidas mul on läinud ja millised muljed mul ajateenistusest on.

Tapale kohale jõudes oli närv sees, käed ja hääl värisesid päev otsa. Esimene mõte, mis mul peas ringles, kui olin varustuse kätte saanud, oli see, et kuidas ma küll siia sattusin. Veidi kindlamaks muutusin siis, kui olin vormi – mis on mulle küll veidi suur – selga pannud. Sõnulseletamatu uhke tunne tekib kanda Eesti Kaitseväe vormi, Eesti lipuga vasakul käel. Mul on hea meel, et võtsin vastu otsuse astuda kodumaa kaitsejõudude hulka.

Mida tähendab sõduriks olemine? 

Sõdur olles tuleb jälgida palju reegleid, kuna vormikandjad paistavad tsiviilis teistest rohkem välja. Vormi kandes pead eriti jälgima oma käitumist ja ütlemisi, sest vastutad terve organisatsiooni ning lausa riigi maine eest. Näiteks tuleb olla hoolikas postitustega sotsiaalmeedias, ei tohi üles laadida miskit, mis kahjustaks EKV mainet. See tähendab, et lollusi võib ikka vahel teha, aga tervele maailmale neid jagada pole vaja, kuna üks süütu nali võib tekitada suuri probleeme. Ja kuna tänapäev võimaldab meil igale poole jõuda ja kõike jälgida, leiavad ajakirjanikud raskusteta üles EKV “pärlid”. Kahjuks töötab maailm sedasi, et enamasti negatiivsed asjad paistavad rohkem silma. Seda tuleb meeles pidada. Kuna seda jälgitakse siin nii rangelt, siis see mõtlemisviis kandub edasi ka tsiviilellu. Nüüd ma mõtlen varasemast rohkem, mida ja kuhu ma postitan ning kuidas minu asju võidakse tõlgendada. Ka erasektori tööandjad uurivad isiku tausta enne tema tööle võtmist, see pole ainult riigiasutuste teema. Sõdur peab olema viisakas, abivalmis ja lugupidav. Alati, kui kuskil hädalist näed, mine appi. Esiteks juba sellepärast, et aitamine tekitab hea tunde, teiseks jällegi maine pärast. Elementaarseid viisakusreegleid rõhutatakse siin eriti palju, tuletatakse pidevalt meelde, mis on ka hea asi, mida tsiviilellu üle kanda, sest olgem ausad, ega kõik pole viisakust kodust kaasa saanud. Lisaks ülalmainitule peab sõdur olema tugev, vaimselt ennekõike. Tuleb osata keerulistest olukordadest välja tulla ja leida lahendusi, veel tuleb arvestada sellega, et sa ei pruugi kõikidele inimestele meele järgi olla ning sulle ei pruugi kõik meeldida (ega ei peagi ja see on normaalne), aga pead sellega leppima, kuna sul lihtsalt pole valikut, sest need on inimesed, kellega koos asud vajadusel riiki kaitsma, seega koostöövalmiduse oskus on vajalik. Üksteist peab toetama ja aitama, sest koos saab rasketest asjadest läbi. Ühesõnaga tuleb käituda nii, et võiksid olla eeskujuks teistele, eriti noortematele. Nii tekib neilgi huvi ja lugupidamine selle ameti ja organisatsiooni vastu, mida on minu arvates võiks praegu meie ühiskonnas pigem rohkem olla.

Mida olen mina juurde saanud?

Esiteks kindlasti julgust. Tulin siia üsna tagasihoidliku, vaiksena ning väga ebakindlana. Asi on natuke paremaks muutunud, kuid kindlasti võiks selle koha pealt rohkem areneda ja õnneks mul on selleks veel 10 kuud aega.  Aga juba praegu ma julgen näiteks rohkem häält teha ja ei häbene vajadusel abi küsida. Vaimselt olen siin selle lühikese jooksul tugevamaks saanud. Väga kerge on alla anda ja lahkuda, eriti kui on see võimalus täitsa olemas (naistel). Tihti esineb hetki, et miks ma olen siin ja mida ma oma eluga teen, tihti on pisaraid, mida üritan teiste eest varjata, tihti on lihtsalt nii valus, aga ma üritan oma asja edasi teha. Kahjuks tsiviilelu probleemid kipuvad tungima ka siia kasarmu seinte vahele, mis segavad keskendumist, õppimist ja viivad motivatsiooni alla. Et sellega toime tulla, peab jääma tugevaks. Kui oled nõrk, kannatad ise, kuid kannatavad ka kaasvõitlejad, kuna oled ebapädev. Nõrkusehetki muidugi võib endale lubada, sest see on loomulik ning pisaraid ei tasu häbeneda – tihti hakkab peale nutmist kergem. Aitab ka see, kui räägid teistega. Ei pea oma probleeme ette lugema, kui ei soovi, võib lihtsalt suvalistel teemadel suhelda, et mõtteid mujale saada. Mind on see aidanud. Siinkohal on abiks huumor, eriti must huumor. Võin kinnitada, et siin saab palju nalja! Seega – olen tugevam juba selle poolest, et isegi kui mul on kurb olla ja tahaks nutta, siis ma tegutsen ikka edasi ning ei passi tühja (ega seda ei saakski teha, mis on hea). Tsiviilis esines seda kahjuks kogu aeg. Veel ma olen füüsiliselt arenenud. Tulin siia null vormiga, ma ei tegelenud varem absoluutselt spordiga. Mulle on rännakud ja relvaga jooksmised rasked. Täisvarustus kaalub sama palju kui mina.  Punnitamist läbi pisarate ning füüsilist šokki esineb ikka aeg-ajalt. Aga pole midagi! Saab hakkama, vajadusel teiste väikse toetusega. 

Millised on meie elutingimused? 

Mina olen oma praeguse asukohaga ja toaga väga rahul. Minu jaos on toredad ja abivalmid inimesed, kellega ühtlasi igav ei hakka. Elan toas koos teise naise ja kaheksa mehega, meie elame kappidega eraldatud nurgas, mis minu meelest pakub meile piisavalt privaatsust, võib vabalt isegi pesu vahetada. Meile küll pakuti võimalus elada pistest eraldatud toas, aga loobusime pakkumisest, kuna mõistsime, et niiviisi ei pruugi jaoga ühtsustunnet tekkida ja infoliikumine oleks aeglustatud. Naistele on eraldi pesuruum ühel korrusel terve kasarmu peale. See on peaaaegu et privaatne pesuruum, kuna naisi on nii vähe ja korraga sinna niikuinii kõik ei satu. Sauna peame jagama meestega. Meie (naiste) saunapäev on tavaliselt laupäeviti. Vahepeal on võimalik ka peale metsalaagrit saunast läbi hüpata, aga ma ise isiklikult pole seda teha saanud/jõudnud. Söökla on korralik, toidu üle ei virise, hakkan isegi vaikselt harjuma sellega, et peab palju sööma, sest muidu läheb kõht päeva jooksul nii tühjaks. Õhtusöögi aeg võiks küll hiljem olla, sest magama minnes on kõht tihti tühi. Küll aga saab poest snäkke osta ja neid vabal ajal nosida, seega oma enda heaolu on iseenda teha, kellegi teise peale ei tasu lootma jääda! Sama kehtib ka elutingimustega metsas – ära oota, et keegi sinu elu seal mugavaks teeks, seda sa peab ikka ise ära korraldama. Keegi ei ütle sulle ette, kuhu sa oma telkmantli püstitad ja kuidas. Keegi ei ütle sulle kuidas sa magama pead, enda otsustada, kas magad pesu väel või varustuses. Samuti keegi keela sul mugavusvarustust kaasa võtta – paremad söögiriistad, termos, pealamp jne. Sama ka toiduga. Ei oea seda NATO paki sisu endale sisse ajama, kui see ikka vastu hakkab ja kõhu lahti teeb. Lase kellelgi tuua või osta ise sulle meeldivat manti – mina tõin endale linnast smuutisid ja magusat, mis mahtusid vajadusel ka vormi taskutesse ära.  Hügieeni eest hoolitsed jällegi ise, mina näiteks kannan vormi taskus kaasas niiskeid salvrätikuid, sidemeid, tampoone, wc-paberit (kile sees loomulikult), sest siis ei pea hügieenitarvete kotti otsima minema, mida tihti pole käepärast võtta (näiteks kui tunnid toimuvad laagriplatsist eemal). Ka esmaabivahendeid võib rohkem olla, kui komplektis ettenähtud žgutt, kolmnurkrätik ja side. Mina kannan lisaks erinevaid plaastreid – nii haavade  kui ka villide omi -, medrulli, antibakteriaalseid salvrätikuid haavade puhastamiseks, valuvaigisteid, herpeseravimit, vitamiine ja vaginaalseid tablette, juhuks kui tupe mikrofloora paigast ära läheb (Naised! Hoolitsege oma intiimpiirkonna eest erilise tähelepanuga, must pesu, päevad, higi (mida on suviti eriti palju) võivad tekitada suuri ebamugavusi, isegi tupeseen pole sugugi välistatud. Kindlasti peab olema hingav pesu ja see ei tohiks hõõruda. Kui kasutad sidemeid, tuleks neid tihedamini vahetada kui tavaliselt, kuna higi imendub ka sinna, mistõttu niiskus ei kao nii ruttu ära. Aga liigne niiskus pole hea.  Pesu vahetamiseks ei pea kaugele metsa vahele peitu minema, saab hakkama ka nii, kui mässid rätiku puusade ümber ja teostad kiire vahetuse. Piisab ka tegelikult sellest, kui ütled poistele, et lähed hügieeni tegema – keegi ei tule piiluma.  Hea asi on ka intiimpesuvedelik või selle alternatiiv – spetsiaalsed niisked salvrätikud, mis on mõeldud tupe puhastamiseks. Hoiame end tervetena! Kui oleme terved, on mõnusam rännata ja muid asju teha.  

Varustus

Kuna olen pisikest kasvu ja kõhna kehaehitusega, – kaalun ligi 50 kilogrammi – siis varustusega on igavene jama. Kõik on nii suur mulle!  Kindad soetasin endale ise, killuvesti pean enne laskmisi alati ümber sättima, et kaba läbi kaelaaugu rangluule toetada. Kahjuks on mu käed liiga lühikesed selleks, et kaba vesti vastu suruda, seda tehes ma ei näe sihikut. Lamades ja püsti laskeasend tekitavad kõige rohkem raskusi. Lamades saan lasta vaid ilma kiivrita, kuna vest lükkab selle ette. Püsti lastes läheb relva sättimisega liiga palju aega, see peaks tegelikult toimuma sekunditega, mul läheb tihti üle 20 sekundi. Kahjuks valmistab selline olukord peavalu ka meie ülematele, mitte ainult mulle (ja ka mõnele teisele naisele). Koos proovime leida lahendusi, sest lasta me peame saama ja oskama! Ei tohi pead norgu lasta ja tuleb proovida. Samas ega see ka paha poleks, kui riik hakkaks investeerima varustusse, mis on naisterahva kehale sobilikumad…  Aga nagu ütlesin, et vaatamata ebamugavustele, saab kõik tehtud.

Lõpetuseks 

Muljed on pigem positiivsed. Raske on, aga mitte nii raske, kui kartsin. Ühesõnaga, täiesti tehtav! Inimesed on toredad ja abi saab, kui seda on vaja.  Enese ületamist tuleb siin palju ette, peab hoidma motivatsiooni üleval või siis vahel taasleidma selle, kui kogemata kaotsi läheb, ja eks seda juhtub kõigil, nii et pole hullu.