Minu füüsiline vorm?

Aeg on jälle märkamatult jõudnud nii kaugele, et teha taaskord üks väike vahekokkuvõte. Alles hiljuti tegin siia sissekande ju. Tegelikult see oli täpselt kuuaega tagasi, aga ausalt öeldes on tunne, et alates sellest ajast on möödunud vaid paar päeva. On olnud kiire kuu, kuhu mahtusid: kaks toimkonda, mitu ÜFTi (üldfüüsilist testi), metsalaagrid, lõputseremoonia, aga kahjuks ka tervisemured, millega kaasnes kolm arstivisiiti Rakveres. Selles sissekande ma puudutan ka veidi intrigeerivaid teemasid, mis on leidnud laiemat kajastust ka sotsiaalmedias. Need teemad on ajateenija vaba aeg ja lõimumine. 

Minu füüsiline vorm? 

Aga ma kõigepealt räägin endast. Paljud on huvi tundnud selle üle, kuidas on mu füüsiline vorm ajateenistuse jooksul muutunud. Ütlen kohe ära, et mingi eriline sporditüdruk, kes kõikidest kooli spordivõistlustest osa võtab, pole ma kunagi olnud. Enne ajateenistust tegelesin järjepidevalt spordiga ( 2-4 korda nädalas sulgpalli trenni) viimati 5. klassis, ehk nii umbes 8-9 aastat tagasi. Siis ma veel jõudsin järjest 20 kätekõverdust ilma probleemideta teha. Kuid see vorm kadus väga ruttu peale seda, kui olin trennis käimise lõpetanud. Leidsin, et mugavam on kodus diivani peal olla või voodis magada, pealegi loodus on andnud mulle head geenid, tänu millele ma ei lähe mitte kunagi paksuks, midaiganes ma ka sööks ja ei teeks (trenni), seega põhimõtteliselt mul pole tarvis isegi üritada?! Gümnaasiumis hakkas mulle üks väga lähedane inimene trenni tegemist TUNGIVALT soovitama. Kuna ma jäin tihti haigeks ega jõudnud paljusid asju teha, siis tema nägi probleemide põhjusena seda, et ma ei tee trenni. Peale seda ma käisin mõned korrad isegi jooksmas ja ühe korra lausa jõusaalis. Kuid mul polnud järjepidevust neid asju teha. Pealegi ma vihkan jooksmist. Siin kohal on tähtis leida midagi, mis sulle meeldib, kuid mis sind samas ka aktiivsena hoiavad. Nii ma leidsin enda jaoks jalutamise varjupaiga koertega ja ujumise. Ujumisega tegelesin tihedamini, mõni kuu oli lausa nii edukas, et jõudsin ujuma üks kord nädalas (arvestades mid, oli see edusamm). Gümnaasiumi lõpus ja ülikooli ajal vajus trenni tegemine täiesti tahaplaanile, ma töötasin kahe koha peal ja käisin koolis, ei olnud viitsimist veel trenni ka teha. Isegi kui tuli otsus minna ajateenistusse, ei hakanud ma trenni tegema. Tegelikult ma üritasin, käisin kaks korda jooksmas, aga see on kõik.  No ei olnud seda järjepidevust. Laisk ka! 

Nii palju ma ikkagi tegin, et mõista, milline on minu tase. Ja see oli pehmelt öeldes halb. Normaalseid kätekõverdusi jõudsin ma teha maksimaalselt 10 kahe minuti jooksul. Kolme kilomeetrit jooksin ma 22 minutiga, millega ei saa ÜFTis isegi minimaalset punktisummat kätte. Tänaseks ma teen ligi 50 kätekõverdust kahe minuti jooksul ja jooksen 3,2 kilomeetrit vabalt alla 17 minutiga ära. Ja see on minu jaoks uskumatu tulemus! Mina ja jõuan joosta!? Häh… Tegelikult ma võrreldes oma rühmakaaslastega (teiste tüdrukutega) olen ikka veel nõrk, aga siiski mul on hea meel oma arengu üle, mis on minu jaoks tohutu. Ja minu füüsilist vormi annab veel palju-palju paremaks muuta, mis on eriti motiveeriv, sest saab jälle seada endale eesmärke ja väljakutseid, mille poole pürgida. Kui inimesel oleks kõik kohe olemas, siis oleks elu igav, või mis? 

Aga oih, ma unustasin ühe asja… KÕHULIHASED. Millegi pärast pannakse rõhku kätekõverdustele ja jooksmisele, aga kõhulihased unustatakse hoopis ära, kuigi see on üks ÜFTi osa. Mulle maksis see väga kallilt kätte. Mulle maksis see kaks triipu. Jah, praeguseks ma peaksin tegelikult juba seersant olema, aga minu pagunid jäid just nimelt ÜFTi taha kinni, ja ei mitte millegi muu, kui KÕHULIHASTE tõttu. Ei enne ajateenistust ega ka ajateenistuse jooksul ma ei teinud ühtegi kõhulihaste harjutust, välja arvatud ÜFTis. Hetkel ma teen maksimaalselt 40 kõhulihast kahe minuti jooksul, vaja on 48, kusjuures naistel ja meestel on sama arv. Kuna ÜFTi tulemus hakkas mu seersandi paguni peale saamist takistama, pidin ma seda testi mitu korda tegema. Kuid ikkagi ei tulnud ära. See algul vägagi morjendas mind, mäletan kuidas pursaksin nutma, kui olin jõudnud vaid 30 kõhulihast teha, kui juba aeg seisma pandi. Mul oli valus ja ma ei jõudnud, kuid veel suurem oli häbitunne. 

Seega, inimesed, ärge unustage kõhulihased. Ajateenistuse hommikuvõimlemiskavas on jooksmine ja kätekõverdused, kõhulihased mitte, kuid see ei tähenda, et need vähem tähtsamad oleksid… Nüüd ma teen iga päev kõhulihaste harjutusi ning loodan paari-kolme nädala pärast testi sooritatuks saada. Panen oma eesmärgiks 51 (48 on vaja, aga võiks varuga olla). Loodan, et kui ma järgmist sissekannet kirjutan, olen juba testi sooritanud või siis vähemalt teen nii palju kõhulihased. Eks vaatame ja näeme, ja Teie, lugejad saate ka jälgida ja mulle pöialt hoida minu teekonnal. 

Vaba aeg

Palju kõneainet on tekitanud igaõhtused väljaload. Ma näen, et inimesed ei mõista selle sisu ja pritsivad tatti ilma põhjuseta. Ma ei näe selles ohtu Eesti julgeolekule, ja ma ei arva, et ajateenijad selle pärast “‘pehmod” on. Väga palju olen kuulnud seda arvamust, et Eesti riik tahab kokku hoida sõduri toidu pealt, selle pärast hakataksegi neid õhtusi väljalubasid väljastama. Puhta vale. Meie üksus saab juba praegu õhtusi linnalubasid. Linnaloa aeg algab peale õhtusööki ja lõppeb kas öörahu ajaks (22:00) või hommikul kell 6, tungimusel et jõuad hommikuvõimlemisele, millele järgneb hommikusöök. Sealjuures on söögikorrad KOHUSTUSLIKUD! Seda sellepärast, et raske on iga päev jälgida inimeste arvu, kesväljaloale liiguvad, logistikute elu muutuks väga keeruliseks, sest nad peaksid iga päev pead murdma näiteks selle üle, mitu pätsi saia või mitu kilo liha tellida, kuna sööjate arv ei püsi iga päev samana. Palju lihtsam on järge pidada, kui enam-vähem iga päev käib sama palju inimesi söömas. See, et meil on igaõhtuse linnaloa võimalus, ei tähenda, et me seda kogu aeg kasutaks. Vahel on hea välja minna, aga iga päev ka ei ole tarvis. Vahel on vaja täita teenistusülesandeid ja siis pole lihtsalt võimalik vja minna. Kõike seda peaks söökla arvestama, iga päev peaksid uurima, kes välja lähevad, kes mitte, aga põhimõtteliselt on see võimatu, sest info ei pruugi õigel ajal kohale jõuda või siis ei jõua üldse, sest mitte kunagi ei tea midagi ette, ja ongi jälle kas toitu puudu või läheb ära viskamiseks. Kellel seda jama vaja on? Seega, nendele, kes pole veel aru saanud – riik ei hoia toidu pealt raha kokku.  Toidu koha pealt võin öelda, et pole elua kunagi nii korralikult ja nii korrapäraselt toitnud. Ehk lasteaias. 

Vaba aeg on väga tähtis. See on mõeldud puhkamiseks, enda täis laadimiseks uuteks väljakutseteks ja õpinguteks. Motivatsioon kipub kiiresti langema, kui puhkust ei anta ja sa näed pidevalt neid samu nelja seina ja neid samu nägusid. Vahel on lihtsalt tore vaadata tsiviilriietes inimesi. Miks mitte kinos käia ja mõnd head filmi suurelt ekraanilt vaadata, mitte telefonist või puhketoa telekast, kust inimesed soovivad erinevaid asju vaadata? Poes käia, et maiustusi osta laagri tarbeks, või minna näiteks piljardit või bowlingut mängima? Ega siinne vaba aeg oluliselt ei erinegi. Siin teeme samu asju, aga selle erinevusega, et kasarmu või linnaku sees. Ja kõik. Ainult mõni üksik ööbib väljaspool kasarmus. Lihtsalt linnaelu lõhnab veidi teisiti ja inimesed on teised, pole ainult vormikandjad. Ajateenija on kõige motiveeritum ja liigutab end kõige kiiremini millegi pärast just reedel?? Huvitav küll, miks.  ka päevad enne reedet võiksid olla sama produktiivsed, seega igaõhtused linnaload on väga head motivaatorid. Mainin igaksjuhuks ära, et kui töö jääb tegemata või poolikuks, siis linnaloale ei saa. Ei ole siiski nii lilleline elu, kui kõrvalt vaatajatele tundub. 

Veel üks asi, mida ma olen palju kuulnud, et igaõhtused väljaload on ohuks Eesti julgeolekule. Et kui tuleb häire, mobilisatsioon, kus need ajateenijad siis on? Esiteks, ajateenijaid ei saadeta rindele. Teiseks, kui tuleb häiretaseme tõus ja ajateenija ööbib mujal, siis talle kohe helistatakse või saadetakse sõnum, ja kästakse määratud kohta kohale tulla. Ei ole seda, et võib rahulikult edasi magada, kui teised ringi jooksevad… Kolmandaks. kui tekib sõjaolukord, siis mobiliseeritakse reservväelased, kes asuvadki niikuinii mööda Eestit laiali? Nad ei asu kõik ühes kohas ega oota valmisolekus pingsalt sõda. Seega, miks ei võiks üks ajateenija minna ööseks koju ööbima, kui tal on see võimalus? Seda võimalust kasutavad üksikud teeniatujad. Ajateenija peab ise vaatama, kas ta jõuab õigeks ajaks tagasi väeossa, kui ei jõua m, siis ega see linnaluba väga kaua enam ei kesta tal. See jällegist eeldab suuremat iseseisvust, usaldusväärsust ja planeerimist, mis on kahtlemata väärtuslikud omadused ja oskused, mida õppida.  

Lõimumine

Hiljuti lugesin Postimehest ühe ajateenina, Aleksei Jašini arvamuslugu “Kaitsevägi kui lõimumislaager” (https://leht.postimees.ee/6820295/aleksei-jasin-kaitsevagi-kui-loimumislaager?_ga=2.228689947.680506617.1573484924-1913563921.1569851879) ja olin väga meeldivalt üllatunud. Meie vene rahvusest kaitseväelased võiksid julgemalt tihedamini sõna võtta ja arvamust avaldada. Nad kipuvad omaette hoidma ja seda võiks pigem vältida. Olen kohanud palju “neid venelasi”, kes tahaksid anda endast parima, aga neid ei mõisteta ja nad ei mõista, mida neilt nõutakse. Seetõttu langeb motivatsioon, kuna ei saada mitte tuhkagi aru, sinu peale ainult karjutakse või sinu üle naerdakse, aga miks? Ei ole ju meeldiv olukord. See on asi mis vajab Eesti Kaitseväes arendamist. Kuid ma näen, et asi liigub paranemise suunas. Sellel aastal antakse nüüd igal pool eesti keele tunde. Keeletunnid on muidugi head, aga minu arvates on tähtsam päris suhtlus. Meie vene rahvusest teenistujaid tuleb julgustada rääkima eesti keeles, sest nad väga häbenevad ja pelgavad seda. Tuleb tekitada situatsioone (siin kohal on see ülemate töö), kus on tarvis meeskonnatööd ja kaasata ka venelasi sellega, mitte neid tõrjuda sellepärast, sest nendega on raskem. Ongi raske, neile peab seletama, tõlkima, aga lõppude lõpuks on see seda väärt. Toimub lõimumine. Sõduribaaskursuse ajal jaotati venelased niimoodi ära, et igas toas oleks vähemalt paar tükki, selleks, et nad hakkaksid eestlastega suhtlema. Isiklikult minu poole pöördus mitu venelast, kes soovisid minuga suhelda, et eesti keelt õppida. Isegi et ma mõistan vene keelt, proovisid nad minuga ikkagi eesti keeles rääkida, mis on väga tore!  Tegelikult on nad tublid, vahepeal lihtsalt ei saa aru neist ja enam meist.   Aga seda annab parandada. Ma loodan, et lähitulevikus oskab ka meie venekeelne osa ühiskonnast vähemalt suhtlustasemel eesti keelt. Kaitsevägi on muidugi hea koht, kus õppida, aga sellega võiks tegeleda juba kooli ajal. 

Tagasi minu teenistuse juurde

Pioneeri erialakursus lõppes. Algamas on laskursanitarikursus, millele järgneb rühmaparameediku kursus. Hakkab olema palju klassis istumist ja raamatutest õppimist. Võrreldes eelnevaga, tuleb väga teistsugune õpe, aga kindlasti teistmoodi hea ja huvitav. Mul on väga hea meel, et meditsiini kasuks otsustasin. Kas teadsite, et rühmaparameediku paberitega saab peale teenistust tsiviil kiirabisse tööle minna? Isegi, kui ma tegeva a ei jätka, sidusin ma end meditsiiniga ning tänu kaitseväele oleks mul väärtuslikud kogemused juba olemas. Kuid praegu küll veel tiksuvad mõtted üleajateenistuse ja Kaitseväe Meditsiiniteenistuse ümber… 

Järgmise postituseni!