Minu Kevadtorm 2017 ja ajateenistuse lõpp

Mai on olnud ajateenijatele alati märkimisväärselt oluline kuu kuna enne veel, kui saabub enamikule kauaoodatu lõpp, saadakse taas selga panna tsiviilriided ja suundutakse tagasi oma igapäevaellu, tuleb võtta viimast teenistusest. Mis oleks parem lõpp, kui tuua kõik kokku ja korraldada üks suurõppus. Enne kevatormi viimasele linnaloale minnes, anti käsk kõik ebavajalikud isiklikud asjad koju viia ning tsiviilriided kaasa võtta. Selleks ajaks oli jäänud veel pea neli nädalat reservini. Ootusärevus oli kõikjal, kes ootas Kevadtormil paugutamist, kes hirmsasti reservi minekut. Polnud päris täpselt teada, missugune on Kevadtorm meie jaoks. Erinevalt paljudest lootsin unetuid öid ja tapvat intensiivset tegevust, kuid mõistus ütles, et nii suurel õppusel vaevalt meeletult higistada saab. Ja nii läkski.

Kuigi Kevadtorm algas kaheksandal mail, ei tähendanud see, et meie sel ajal kohe metsas tööle hakkaks. Meie olime oma linnakus ning saime veel head paar päeva oodata enne kui põllule läksime. Enne õppusele minekut tegime põhjaliku varustuse kontrolli saamaks aimu, mis kellelgi on puudu või üle ning teha tasaarveldusi, et kõik üksused oleks ikka ülesannete kõrgusel. Ootamist aitas leevendada ka kaasvõitlejate poolt korraldatud pataljonisisene spordipäev, kus sai kõikide pataljonis olevate jagudega/rühmadega mõõtu võtta nii mitmevõistlusel kui ka jalgpallis. Kuigi meie jaol teatevõistlusel kokkuvõttes kõige paremini ei läinud, saime oma vea parandatud jalgpallis, kus alistamata jäi vaid üks võistkond ning seegi oli meie kompaniist. Poleks iial arvanud, et suurõppus tähendab osati ilusa ilma nautimist ning spordi tegemist, aga see oli äge. Viimati sai suure seltskonnaga koos sportida SBK ajal.

Ükskõik kui valmis me õppuseks ka polnud, õppuse metsa mineku ajal läks ikka kiireks. Mul ning paaril kaasvõitlejal oli au minna teistest mõned tunnid varem. Meie ülesandeks oli tegevust teiste pataljonide üksustega koordineerida. Kuigi oleks võinud ju veel natukene linnakus päevitada, pidi minema polügonile rändama. Kuigi alguses oli küsimus, miks ei saaks seda raadio teel teha, siis pilt sai kohe selgemaks, kui pealtnäha lihtne kokkusaamine venis paaritunniseks peituse mängimiseks. Õnneks saime vajaliku info kätte ning kõik lõppes edukalt. Lisaks sai mõtteid vahetatud inimestega, keda sai viimati nähtud teenistuse ajal kusagil Eesti teises otsas või enne ajateenistust. See koostegemise tunne andis kõvasti lisamotivatsiooni. Esimest korda saime tunda, mis minust ja pioneeride tegevusest sõltub.

Esimene päev põllul tundus paljulubav. Liikumist oli palju ja kuuma päikese all kippus energia kiiresti otsa saama. Kõik paistis minevat nii nagu olin lootnud. Tegelikult hakkasid asjad minema omasoodu. Pioneeride kui lahingtoetusüksuse tegevus oli äärmiselt rahulik. Tõkete rajamine läks täpselt nii nagu harjunud olime, kiirelt ja edukalt, kuid kiire edasiliikumise asemel tegelesime pikalt tõkete valvamisege, et need siis üle anda ja eemalduda. Kuna olime harjunud kiire paigaldamisega ning eemaldumisega, oli selline tegevus veidi võõras ning tundus meeletult venivana. Selline tiksumine hakkas vaikselt adekvaatset mõtlemist tapma ning kuuldes ühel hetkel soomuki müra leidsin end olukorrast, kus läbi optika vaatasid mulle vastu mind sihtivad mehed, kes selgusid omad olevat. Õnneks kiire tuvastamine hoidis ära tulevahetuse, küll aga sai parajalt naerda.

Suures pildis hakkaski nii olema iga kord. Valve välja, tõke valmis ja ala julgestamine kuni põhiüksuse saabumiseni. Sellise mustriga harjus kiirelt ära. Õnneks murdsid tekkivat rutiini kohtunike külaskäigud ja teiste üksuste läbisõidud, mis andsid suurepärase võimaluse uurimaks olukorda ja meelestatust mujal üksustes. Sai juttu puhutud nii tegeväelaste, ajateenijate, kaitseliitlastega kui ka reserväelastega, kes olid kohale tulnud reservõppekogunemise raames. Kaitseliitlaste naerul näod mind väga palju ei üllatunud, sest kõik on tulnud vabatahtlikult ning teevad täpselt seda, mis neile meeldib. Üüratu motivatsioon on neile näkku kirjutatud ning just teotahes paistis olevat nende kõige suurem trump. Eriti innustav oli suhelda just reserväelastega. Kuigi neil ei olnud päris täpselt selline varustus nagu meil seljas oli, ei lasknud nad sellest end häirida ning tundsid rõõmus sellest, et saadi koos vanade kamraadidega jälle midagi rutiinivälist teha. Kõige rohkem pani mind imestama üks väikest kasvu naisterahvas, kes oli soomuki tornis. Ega enne ta kasvust aru ei saanud, kui ta masinast väljus. Siis oli imestus suur ning kõik raskused tuli unustada, sest kui tema jaksab, peavad suured täisjõus mehed ammugi jaksama. Motivatsioonilaks missugune. Lisaks suurema osa kaasvõitlejate toele, oli äärmiselt rõõmustav näha ka positiivselt meelestatud tsiviilelanike, kes uurisid ega nad meid sega ning lehvitasid ja jõudu soovisid hoolimata sellest, et me nende kodude ees suurte masinatega müristame.

Kevadtormi jooksul tekkis juba kartus, et toetades jalaväge ei tee me ühtegi lasku ning peamegi leppima sellega, et vaid kuulderaadiuses käib sõdimine, siis eelviimasel päeval saime ka meie oma relvad tahmaseks tehtud. Lõpuks saime ka meie oma rutiinile vaheldust üht kaitsepositsiooni rünnates. Nähes mis laskmisnälg meestel oli, ei kahelnud ma hetkekski, et sellest saab tulema meie jaoks kogu ajateenistuse kõige agressiivsem lahing. Ja nii läkski. Kohe alguses läks tempo peale ning vastasel ei jäänud üle muud kui joostes taganeda nii, et polnud aega isegi raskerelvi kaasa haarata. Kõik said ennast tühjaks lastud ning ka sõjasaaks oli muljetavaldav. Tore oli üle pika aja taas rõõmust säravaid võitlejaid näha. Sellega sai ka meie jaoks Kevadtormile suur ja rasvane punkt pandud, sest tee viis tagasi kasarmusse.

Kevadtormi lõpp ei tähendanud veel aga reservi minemist. Teha tuli veel varustuse ning relvastuse põhjalik hooldus ning tagastus. See, et reservi minek oli kõigest paari päeva kaugusel, ei teinud asja kergemaks, vastupidi, kõik see tundus venivat igavesse kaugusesse. Õnneks sai nende asjadega ühele poole ning sai veel viimast korda kõigiga koos grillõhtul teenistusaegu meenutatud. Järgmisel, mai viimasel päeval sai selga visatud tsiviilriided ning kõik hakkasid käima taas oma teed. Kelle sammud viisid tagasi oma igapäevatööle, kelle sammud taas kaitseväkke tegevteenistusse.

Minu tee viis mind vähem ja rohkem säravate mälestustega kaitseväest koju, kus tuli taas kõik asjad lahtipakkida ning kuhugi riiulisse panna. Lisaks ei andud aega tsiviileluga harjumiseks ei uued ega vanad sõbrad. Esimese asjana tuli hakata antud lubadusi täitma. Eriti taheti saada kogu mu materjali, mis ma kaitseväe jooksul oma GoProle olin jäädvustanud. Nüüd on igatahes kõik kohustused täidetud ning saab keskenduda taas perele ning kõigile sõpradele. Lood ajateenistusest jäävad aga kauaks meelde ning alati on midagi toredat meenutada, kui relvavendadega taas kokku peaks saama kas siis tsiviilis või kunagi reservõppekogunemisel. Mina olen oma otsustega ajateenistuses, teenistuskäiguga ja -kaaslastega väga rahul ning uhke, et riiki sai teenitud. Samuti soovitan seda kõigile meestele ning hakkajatele naistele. Kuigi see ei pruugi alati olla 100% meeldiv, on see kogemus, mida mujalt ei saa ning mis tuleb kasuks. Kõigile, kes kunagi plaanivad minna aega teenima, soovitan hakata tegema üleskirjutisi oma teenistuskäigust. Kuigi see võib algselt tunduda raistatud ajana ning panna mõtlema ebameeldivatest olukordadest on see lõppkokkuvõttes kasulik, kuna aitab stressist paremini tühjaks laadida ning kunagi seda lugedes, ei tundu osad raskused enam teab kui rasked.

Kõik blogid