Naine kaitseväes

13. septembril oli TV3 seitsmestes uudistes eetris lugu seoses taimetoitlusega Eesti kaitseväes. Linnakus käidi mind kohapeal intervjueerimas ja valmistasin kaamera ees oma kuivtoidupaki toitu. Kui ma nüüd aus olen, siis tegelikult tegin ma katelokis ise süüa esimest korda ja lootsin kogu aja, et midagi põlema ei pane. Õnneks leeki vales kohas nägema ei pidanud. Vastukaja uudisele oli mitmekesine. Olen positiivselt üllatunud sellest, et taolise teema uudistes esitlemise peale üldse tuldi. Taimetoitlastele energiarikka toidu tagamine ja see, et metsas olles on olemas eraldi kuivtoidu pakid, on areng, mis on kaitseväe jaoks tähtis. Pööratakse tähelepanu sellele, et iga sõdur saaks söönuks. Tõsiasi on muidugi see, et ega peale esimest metsalaagrit need kuivtoidu pakid enam igaühele isuäratavad tundu ja võetakse kaasa ka oma toitu, et saada vaheldust rutiinile.

Minult on küsitud, kuidas tulen toime kriitika ja kommentaaridega seoses sellega, et olen naine kaitseväes ja lisaks ka taimetoitlane. Vastus sellele küsimusele on lihtne: see, et need asjad on osa minu maailmavaatest, ei tee mind kuidagi erilisemaks. Naised ja mehed on minu jaoks kaitseväes võrdsed. Seda blogi pean ja uudistest räägin sellepärast, et naised, taimetoitlased ja kel iganes veel huvi, teaksid, mis neid teenistuses ees võib oodata. Samuti põhjusel, et muidu peaksin igale sõbrale eraldi korduvalt selgitama, mida ma väes teinud olen. Kui kuulata kõiki hirmutavaid jutte enne väge, siis ei teagi, mis juhtuma hakkab ja vahel seetõttu ei võeta kaitseväe teekonda üldse ette. Tegelikult pole olukord üldse nii hull. Siinkohal pean rõhutama, et kirjutan blogi kajastades enda ja vahel ka kaasvõitlejate arvamust ning räägin oma kogemustest, teenides aega Tapal õhutõrjepataljonis. Kellegi teise kogemus võib olla hoopis erinev, sest üle Eesti erinevates üksustes võib olukord olla hoopis teine.

Kõige huvitavam, millele mõelda, on see, kuidas mina olen kaitseväes olemise ajal muutunud. Minu meelest olen ma ikka seesama Paula, kes ma olin varem. Lihtsalt täienenud teadmiste ja väärtushinnangutega. Näiteks olen õppinud hindama asju, mis mulle kuuluvad. Üks kõige tüütumaid, aga vajalikemaid tegevusi, on varustuse kontroll. See seisneb selles, et nimekirja põhjal näidatakse järjest ette kõik oma varustuse elemendid, et näha, kas vajalik on alles. Kontrolli viiakse läbi nii metsas kui kasarmus olles. Hoolas olemine ei ole kunagi olnud mu tugev külg, aga väes olles areneb see oluliselt ja kohati teeb ka paranoiliseks. Kui vaatad iga kolme minuti tagant, et kas su nuga või kiivrialune müts ikka on seal, kus ta olema peab või kas tunniga on su kapile tolmu kogunenud või mitte.

Lisaks olen märganud, kuidas suhtlevad omavahel inimesed, kui neilt ära võtta välised iseloomulikud tunnused. Kõigil on sama vorm, sama soeng, samad asjad, aga iseloom on erinev. See on minu meelest just hea, sest kellegi eelarvamus või materiaalsed asjad ei tule nii takistuseks läbisaamisel ja koostöö tegemisel. Naljakas on vaadata, kuidas täiesti erinevad inimesed, kellel ei ole eriti ühiseid huvisid peale kaitseväe, elavad koos läbi seiklusi ja vinguvad ühiste probleemide üle ning see muudab neid lähedasemaks.

Panin tähele, et üks küsimus, millele meessõduritel on keeruline vastata ja millega panin nad ajusid ragistama on: “Miks sa oled kaitseväes? Vastus ei tohi sisaldada seda, et riik käsib.”

Nii sain lisaks sellele, kui väideti, et just see on 100% põhjus kaitseväes olemiseks, ka muud kuulda. Mehed on teenistuses küll sellepärast, et lihasmassi kasvatada ja trenni teha, kui ka põhjustel, et naine käsib või et kaitseväes saab uusi tutvusi ja enesekindlust kasvatada. Elutargem sõdur tõdeb ka seda, et sellist kogemust ei saa kusagilt mujalt.

Minu olukord hetkeseisuga on võtnud aga ootamatu pöörde ja olin sunnitud tegema otsuse  – kas jätta teenistus pooleli või mitte. Eelmises kirjutises mainitud tervisehädad süvenesid ajaga ning sellele järgnesid arstilkäigud ja uuringud. Lõppkokkuvõttes sain teada, et mul on kõhre kahjustus, mis on tekkinud juba aastaid enne kaitseväkke minekut, aga ma ei ole seda varem lasknud uurida. Kuna arst rõhutas, et füüsilist pingutust ei tohi mu jaoks enam olla (raskusi tassida ei või ja rännakutel käia samuti mitte), siis pidasin targemaks reservi minna. Kangekaelsus ja tahe kõike kaasa teha võib muidu minu puhul edasises elus tervisele kätte maksta.

Üks suurimaid õppetunde, mille nende kolme kuu jooksul sain, on see, et kaitseväes olemise võlu ja olu peab ise kogema, et aru saada, millised on asjad, mis on Eesti kaitseväes head ja vead ja et üldse sellel teemal rääkida. Minu eesmärk ennast ületada sai täidetud ja oleks soovinud veel enamatki, aga ju siis peab nii olema. Mul on kahju, et pidin minema, ent olen ääretult tänulik, et sain kogeda midagi nii lahedat. Eriti soovin aitäh öelda enda rühmakaaslastele ja ülematele, kes tegid selle teekonna niivõrd põnevaks. Need teadmised ja sõbrad jäävad mulle eluks ajaks. Reamees Kägu on nüüdsest tsiviilisik Kägu. Edaspidi jätkab blogi pidamist mu rühmakaaslane Kersti Sirge.

Taktikaline laskmine teeb südame soojaks