Nooremallohvitseride baaskursus

Nüüdseks olen ajateenistusest läbinud kaks kuud. Aeg on olnud täis kohtumisi uute inimestega, teadmiste omandamist ja erinevaid emotsioone. Laskurikursus lõppes piduliku tseremooniaga ning vande andmisega. Hetkel on möödas neli nädalat nooremallohvitseride baaskursuse (NAK) algusest. Sõduritele õpetatakse kuus nädalat põhiteadmisi juhtimisoskustest ning valmistatakse ette jaoülema ülesannete täitmiseks. Järgneb kuuenädalane erialapõhine väljaõpe. Viimaste laskurikursuse nädalate jooksul pidi iga võitleja otsustama, mis suund väes valida. Selleks, et kõigile aimu anda, mis valikud üldse on, korraldati väeosade kohta tutvustavad loengud. Laskurikursust viis meie õppekompaniis läbi õhutõrjepataljon ja õhutõrje on valdkond, millega mina teenistuse jooksul tahan edasi tegeleda. Lisaks tuli valida, kas minna autojuhiks või NAK-i. Minul puudub igasugune auto juhtimise kogemus ning soovin pigem õppida jao juhtimise eripärasid. Samuti tahan end proovile panna lahingolukorras sõdurite tegevuse koordineerimisega ja saada ettekujutus, millised ootamatused võivad ette tulla reaalses lahingu olukorras.

Reamehed täis entusiasmi ja elurõõmu

Juulis ja augustis käisid naised  töövarjudena üle Eesti erinevates väeosades sõdurite eluga tutvumas. Neile, kes tulid Tapale, saime mina ning kaasvõitlejad rääkida elust ja olust kohapeal.  Mõned neist liitusid meiega metsalaagri ajal, nad said osa võtta lähivõitluse või manöövri õpetamise välitunnist. Teised jällegi nägid, kuidas toimib igapäevane rutiin linnakus ja mida saab teada teooriatundides. Töövarjudega vesteldes ja nähes nende vaimustust tundus, et projektiga olid ühinenud päris mitu tublit neidu, kes tulevikus kindlasti ajateenistusse asuvad.

Vestlusring töövarjudega

Kui väes on veedetud juba mõnda aega ning inimesed harjuvad üksteise ja ümbritseva keskkonnaga, on hakanud silma jääma erinevad stereotüübid ja eelarvamused, mis levivad. Näiteks küsitlesin kaasvõitlejaid, kellel on olnud juba oma kogemus teises väeosas aega teenides. Tuleb ette juhtumeid kui öeldakse oma teenistuse põhjal, et see väeosa, kus konkreetne võitleja oma väljaõppe sai, on just see, kuhu minna ning on ainuõige valik ja teised väeosad ei kõlba kusagile. Seetõttu peab ise olema piisavalt motiveeritud, et uurida mitmetelt tegevväelastelt ja teenistuse läbinud sõduritelt selle kohta, milline suund võiks sulle kõige sobivam olla.

Populaarseim arvamus sellele, et mis on kaitseväes olles lemmikasi on vaieldamatult linnaluba. Laskurikursuse ajal sai välja iga kahe nädala tagant ent nüüd on elu eriti hea, sest kodus saab käia peaaegu iga nädalavahetus olenevalt rühmast. Linnaloal olles on minu meelest kaks varjanti- sa kas magad ja sööd (naudid maiseid luksuseid, mida nädala sees ei saa) või saad kokku sõprade ja perega, keda näed tavalisest harvemini ja räägid siis kõigile uuesti ja uuesti sama juttu oma väes oldud aja kohta.

Takistus, mis teenistuse jooksul on minu jaoks kindlasti üks raskemaid, on tervis. Minu puhul on probleem põlvede vigastus, mis takistab pidevat liikumist ja raske varustuse kandmist. Kangekaelsus utsitab ikka pingutama ja ennast edasi suruma. Praegu olen osa mõne metsalaagri ajast veetnud ka kasarmus paranedes ja abistades tegevustega, mis ei vaja nii palju pingutust. Aga püüan leida viisi, kuidas endale liiga tegemata saaks jätkata füüsiliste tegevustega.

Juba esimestest nädalatest peale on minu käest küsitud, mida ma tulevikus peale teenistust edasi teen. Tihti arvatakse, et tahan tegevteenistusse edasi jääda ning see ongi tegevusala, kus tahan karjääri teha. Minu jaoks on kaitseväes käimine tegelikult lihtsalt vajalik praktiline kogemus, mida saan elus kasutada ja mis laiendab mu silmaringi. Lisaks tean, et sõja korral tahan olla osa oma riigi kaitsmisest ning vajan selleks väljaõpet. Kunagi ei tea, millal saadud juhtimiskogemus või keerulises olukorras hakkama saamine kasuks võib tulla. Kasvõi selline väike oskus nagu kaevamine, on mu elu drastiliselt muutnud. Linnavurlena sündinuna saan ma nüüd uhkelt väita, et oskan labidat käes hoida ja endale auku kaevata, kuhu varjuda.

Lemmikasjad väes on minu jaoks ütlused ja naljad, mis tekivad kui iseenesest. Tihti lausub mõni reamees mulle mõtiskleva näoga: “Kägu ei kuku kännust kaugele.” Mida iganes see vanasõna täiendus ka tähendaks, ei oma see tähtsust seni, kuni kõlab hästi. Nimedega saab siin palju mängida ja hüüdnimed tekivad märkamatult kõigile. Linnaloa ajal tsiviilis olles oma eesnime kuuldes tekib lausa veider tunne. Tegevustest toob mulle naeratuse näole laskmine, käsu koostamine või planeerimine. Laskmine annab lihtsalt adrenaliinitunde ja paneb taktikaliselt mõtlema. Teisalt paljude asjadega tekib hetk, kus saad aru, et sa ei saa mitte midagi aru. Nädal või kaks hiljem mõistad, et see asi, mis varem vajas suurt pühendumust ja ajutööd, tuleb juba justkui nipsust välja. Sellised hetked teevad rõõmsaks, kui sulle jõuab kohale, et oled õppinud midagi uut ja seda nii palju praktikas läbi teinud, et oskad teadmisi hiljem kergesti rakendada.

Ebameeldivusi valmistab teadmatus, milline keskkond ootab ees metsalaagris. Kunagi ei tea, millega ilm üllatada võib. Kas vihmapilv otsustab kohale sõuda täpselt siis, kui hakatakse madalroomamist tegema või kui öösel võtan vastu otsuse, et täna on piisavalt mõnus, et magada magamiskotis ja bibi püsti ei pane. Samas lisab see elule mõnusalt vürtsi ja isegi, kui märja varustusega on raskem ja ebameeldivam kõndida, siis hiljem lugusid ja kogemusi omavahel jagada on selle võrra lõbusam. Selliseid ootamatusi juhtub ka mööda põldu taktikalist liikumist harjutades. Kord metsalaagris ei pannud tähelegi mülgast, mis mu endasse tõmbas, aga vingerdades ja puhkides sai sealt välja pingutatud. Lihtsalt selleks, et viis meetrit edasi uude takistusse vajuda. Sel korral oli vajalik lahingpaarilise abi. Lõppkokkuvõttes pakkus olukord pigem nalja ja sain elus esimest korda abitu vajumise tunnet tunda.

NAKi alguses sain endale täiesti uue rühma. Nüüd toimus uuega harjumine palju kiiremini, samuti sain ma jälle võimaluse olla rühma esindusmees. Huvitav on näha, kuidas toimib sama esindamise ja probleemide lahendamise süsteem teisel kursusel ja teiste inimestega. Esimesed kaks nädalat toimus juhtimisega seotud teooria õppimine ja ülejäänud baaskursuse vältel toimuvad metsalaagrid. Tuleb ennast valmis panna vihmasteks ja külmadeks ilmadeks ning uuteks seiklusteks.

Laskurikursuse lõputseremoonia piltidelt oli huvitav vaadata, kellel on samm vale ja kellel mitte.