Parameediku kursuse lõpetamine ja Meditsiiniväljaõppekeskus

Olen edukalt lõpetanud parameediku kursuse. Ühtlasi me olime esimene kursus, kes õppis uuendatud struktuuri järgi. Kui varem olid eraldi rühmaparameediku, kompaniiparameediku ja vanemparameediku kursused (kahele viimasele kursusele pääsesid vaid pädevamad parameedikud ja vanemparameediku väljaõpe kestis neli kuud), kes täitsid vastavaid ametikohti, siis praeguseks on kaotatud kompanii- ja vanemparameediku kohad ära. Õigemini, mõnes pataljonis on veel alles ja koolitatakse ise kompaniiparameedikuid, aga Meditsiiniväljaõopekeskusse enam sellega ei tegele. Nüüd on kaks suur kursust – rühmaparameedikud, kes põksuvad koos rühmaga põllul ja vastutavad rühma meditsiini ja hügieeni eest; ja meditsiinirühma kursus (parameediku kursus), kus koolitatakse välja meedikuid, kes tegutsevad sidumispunktides, välihaiglates ja evakuatsioonimasinatel. See viimane kursus on uuem versioon kompanii- ja vanemparameediku kursuste segust, kuid kestab vähem. Kokku kestis see kursus kaks kuud. 

Minu arvates oleks kursus võinud pikem olla, et sisse harjutada uusi teadmisi ja oskusi, mida tuli väga intensiivselt iga päev juurde. Varasem neljakuune väljaõppeaeg tundub täpselt paras, et olla üpriski pädev. Praeguse seisuga ma natuke kahtlen oma oskustes ning sooviksin veel  praktikatel käia. Muidu oli kursus huvitav, kõige huvitavamad olid kiirabipraktika ja metsalaager. Metsalaagris sõitsime näiteks soomustatud autodega (pasid), kus andsime esmaabi (medevac) – see oli pöörane! Tekitas mõnusalt stressi, aga samal ajal oli huvitav ja õppis välja palju juurde. Ja esmaabi andsime sõidu pealt – mis tähendas seda, et loksusime ja hüplesime terve aja, samal ajal üritades peatada näiteks massiivset verejooksu, pulssi mõõta, siduda, lahastada ja nii edasi. Selleks hetkeks polnud minul kiirabipraktikat olnud, ja ma kartsin, et see tuleb sama stressirohke, aga 20 minuti asemel 24 tundi. Kiirabi praktika oli aga päris mõnus selle kõrvalt, palju rahulikum, kuid siiski huvitav, kuna tegu oli päris patsientidega. Kiirabis sain ma esmakordselt teha intramuskulaarseid süsteid näiteks. Midagi, mida lihtsalt imiteerides ei õpi. 

Loodan, et kursus kestab tulevikus veidi kauem, kuna kaheksa nädalat on natuke lühike aeg, ja seda oli kursuse jooksul näha, et ajast on puudu. Näiteks oli meil üks anatoomia tund, seda oleks võinud rohkem olla. 

Tahan veel lõppu lisada, et ma algul kartsin parameediku kursust. Kuigi ma väga tahtsin saada meedikuks, siis ikka oli seda kahtlust, kas ma sobin selleks ja kas ma saaksin üldse hakkama. See kursus andis aga mulle julgust ja motivatsiooni juurde. Praktikakohtadest kirjutati mulle väga head tagasisidet, mis andis mulle kindluse, et meditsiin on ala, millega tahan ka edaspidi tegeleda. Ja kunagi, kui tahan õekooli minna, on mul väike eelis sisseastumisel olemas. 

Praegune olukord

Oleme tagasi Tapal. Nii hea on “kodus” tagasi olla. Tuttavad näod, vabad head ülemad. Esimestel päevadel uuriti juba, kuidas läheb ja kuidas kursus meeldis. Pioneeripataljonis ja üleüldse linnakus on toimunud natukene muudatusi, millega me proovime nüüd harjuda. Pigem on positiivsed muudatused.  Näiteks laienes meditsiinikeskus ja ehitati uhiuus spordisaal, kus käisime juba oma tosse kulutamas, korvpalli mängides ( (arvasin, et olen täielik võhik ja pelgasin seda mõtet algul, kuna olin veel ainuke naine ka, kes kaasa mängis, tegelikult oli väga tore mängida ja midagi oli siiski meeles gümnaasiumi-aegsetest kehalise kasvatuse tundidest).
Fun fact: nüüdsest vastutab meie meditsiinirühm (mis koosneb 13 parameedikust) terve kasarmu meditsiini eest. Esimesed patsiendid on käinud. Meie ülesanne on vaadata ajateenijad üle enne, kui nad laatsareti pöörduvad ja tuvastada need, kes teesklevad ja tahavad lihtsalt režiimi peale saada, et šlangida (ehk laiselda). Esmase abi proovime ka meie anda, meie kasutusse tulevad näiteks erinevad ravimid, sidemed jms. Näiteks ei pea peavalu korral enam medõe juurde minema, vaid võib ka meie tuppa tulla seda küsima. Lisaks me vastutame režiimide eest, peame iga nädal nimekirja koostama, kellel mis häda on ja selle ülematele esitama. 

Praegu on meil kuuenädalane kursus koos Tagalapataljoniga. Tutvume lähemalt Pioneeripataljoni meditsiinivarustusega. Ees ootab praktika laatsaretis, nädala ajane meditsiiniõppus VARBLANE, mis toimub Tartus ja midagi veel, aga see selgub jooksvalt.

Niisama juttu

Teenida on jäänud veidi üle kolme kuu, reserv vaikselt paistab.Vaba aega on nüüd päris palju. Olen läbi lugenud kolm raamatut ja lugemas neljandat. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei oota reservi. Tunnen, et suurema osa asjadest oleme ära õppinud, need õppused ja praktikad võiksid ka kiiremini tulla. Kohati on tekkinud sellist “passimist” , millest hoiatati enne ajateenistusse minekut. Selles võib näha nii head kui ka halba. Kes võtab selle aja enese arendamiseks, kes istub niisama ega tee midagi. Ja viriseb. Muidugi tahaks ka mina juba tööl käia, raha teenida ja elada iseseisvat elu, mida ajateenistus hetkel piirab. Pean veel natukest aega elama vanemate õlul, mis mulle eriti ei meeldi. Kahjuks rahateenimise võimalusi eriti pole. Siinkohal soovitaks tulevastel ajateenijatel hakata varakult raha koguma, see teeb enda olemise teenistuse jooksul palju mõnusamaks. Ma veedan oma vaba aega peamiselt lugedes, joonistades. Kaitsevägi paneb aind igal juhul leiutama!  ka graafilise disaini avastasin enda jaoks just nimelt siin. Ja ausalt öeldes lugemise, pole kunagi eriline lugeja olnud.  

Kes veel ei tea, siis me saame iga õhtu väljaloale. See on tekitanud palju eriarvamusi ja enda seisukohast olen ka siin blogis kirjutanud. Tahaksin juurde lisada, et tänu sellele võimalusele, kui saab õhtuks ära minna, on kasarmus ja tubades mõnikord rahulikum, mis, ma arvan, on igaühe jaoks vajalik. See lärm ja pidev üksteisega koosolemine väsitab tahes-tahtmata. Ja poisid on palju rõõmsamad, kui saavad enda pruutide juures õhtuti käia.  

Tahaksin veel käsitleda naiste osalust ja eluolu Eesti Kaitseväes, aga seda kunagi tulevikus. Aga praegu, neiud, naised, kes tunnevad huvi ajateenistuse vastu, võtke minuga ühendust Facebooki või instagrami (eelistan seda) kaudu ja ma vastan teie küsimustele privaatselt. Ehk nendest küsimustest teen kunagi suurema, kokkuvõtva sissekande. Ühte asja julgen soovitada: mõelge korralikult läbi, enne kui langetate otsuse. Kolmekuuline katseperiood ei ole ilma asjata. Kaitsevägi pole igaühe jaoks, seda ka meeste seas, kuid meestele, erinevalt naistest, on 8- või 11-kuuline (või siis 12-kuuline asendusteenistus) ajateenistus kohustuslik. Mõelge selle peale, kas te olete valmis võtma kohustuse, mis kestab 60. eluaastani? Noorena tundub põnev ja ahvatlev, aga kas ka 40-aastasena, äkki juba mitme lapse emana, tunduks see kohustus (sõjaajal mobilisatsioon, rahuajal õppekogunemised jne) nii kutsuv? 

Praeguseks kõik. Kirjutage, joonistage, saatke küsimusi, kui on huvi.  

Oh, üks ülioluline asi ununes. Paar-kolm kuud tagasi kirjutasin sellest, kuidas mul ÜFTiga (üldfüüsiline test) edeneb. Ma pole vist sellest rohkem rääkinud. Nimelt, ma ei saanud seersandiks NAEKi (nooremallohvitseri erialakursus) lõpus nagu ülejäänud, kuna mul jäid ÜFT mitte arvestatud. Tegin trenni kolm nädalat järjest ja tulemus tuli väga kiiresti ja väga hea – sain sooritatud! Samuti tuli uus parim jooksuaeg, millle eest ma sain 95 punkti, mille üle ma olen väga uhke, kuna ma olen terve elu halb jooksja olnid. Tegelikukt oli ÜFT kättevõtmise asi ja see pole midagi nii rasket. Mulle piisas kolmest nädalast, kahetsen et varem iseseisva trenniga ei alistanud (kaitseväes on suur rõhk sellel). Muidugi peab kõigepealt saama puuga vastu pead ja siis alles hakkad liigutama – ärge olge nagu mina.  Seersandiks saan ma ilusal ja tähtsal kuupäeval, 24. veebruaril. Seda küll mõned kuud hiljem kui teised, aga eks asja eest ka. Oleks pidanud varem trenniga alustama.  Tulevastele teadmiseks siis. Aga lõppude lõpuks olen ma rahul ikka.