Pool aastat väes ehk teenistuse selgroog on murtud
Märkamatult kirjutangi teile sissekannet oma igapäevast hetkel, mil kaitseväe reservi arvamiseni on jäänud vähem kui viis kuud. Peab tõdema, et see teadmine on mõneti ehmatav, sest ajale tagasi mõeldes ütleksin ise, et väes olen veetnud maksimaalselt kolm kuud. Põneva väljaõppe kõrvalt läheb aeg lihtsalt nõnda kiiresti! Selleks korraks panin kirja mõned oma mõtted, mis saatsid mind pikal puhkusel olles ning väärisid jagamist.
Aspirantuur kui ajateenistuse absoluutne maksimum, või siiski?
Minu pikaajalisemad jälgijad on ehk täheldanud, et olen siin blogis aegade algusest kirjutanud oma ambitsioonidest kaitseväes. Seejuures ülemana on selleks ajateenistuses vahest just reservrühmaülemaks saamine. Nii küsitakse minult allüksuse kursuse alguse tõttu sageli, et milliste mõtetega aspirantuurile ehk reservrühmaülema kursusele vastu lähen. Rääkides nüüd päris ausalt, siis väkke tulles nägin seda kui oma absoluutset, vankumatut sihti ning nii laskuri kui nooremallohvitseride kursuse üks motivatsioon oli mul just sinna täiendõppele asumine. Tuleb tunnistada, et asi omas mu peas veidi isegi kinnisidee mõõdet. Minu pingutused tõid muidugi suurt tunnustust, kuid vaatamata kõigele ma sinna siiski ei läinud. Miks küll?
Põhjuseid on selleks tegelikult mitmeid. Esiteks, omades ambitsiooni asuda peale reservi minekut õppima Kõrgemasse Sõjakooli, teeksin rühmaülemana reservis oma üksusele karuteene, sest minu potentsiaalne, erilist väljaõpet eeldav ametikoht vajaks asendamist kellegi teise poolt, kes ajateenistuses seda rolli ei täitnud. Viimane seaks aga ohtu reservüksuse terviklikkuse, mis oleks luure- kui üksikkompanii puhul veel eriti tuntav. Teiseks, julgelt üldistades kujutab reservrühmaülema kursus endast Kõrgema Sõjakooli 3-aastase väljaõppe kiirvarianti. Paraku on minu silmis sama asja mitmekordne õppimine veidi kohatu ja ebapraktiline. Seda eriti juhul, kui on ka võimalus anda see kogemus kellelegi, kes kõrgeid ambitsioone ei oma, kuid on see-eest tubli ülem. Sarnast seisukohta on väljendanud nii mõnedki mu kaitseväelasest ja -liitlastest head tuttavad ja ülemad, kes tagasivaatavalt näevad, et ajateenistuses väiksema üksuse ülem olemine oleks andnud neile terviklikuna arusaama suurema üksuse juhtimisest. Määravaks saavad alati detailid, antud juhul kasvõi vahetu(m) suhtlus reakoosseisuga. Viimane ongi üks põhiline argument ja motivatsioon, millega nii end kui ka oma mehi järgmised viis kuud edu ja suurepärase meeskonnatöö suunas iga päev edasi rühin.
Olen kindel, et see annab mulle edasiseks väärtusliku kogemuse, mille toel ise ohvitserina ajateenijate väljaõpet korraldada. Säärase mõtte annaks kuklasse ka oma lugejatele, kes on aega teenima minemas ning näevad end võimaliku Sõjakooli kadetina.
Hundid on puurist väljas! Luurekompanii võitlejad endale omases loomulikul elutsemis- ja paiknemisalal ehk tihedas võpsis. Seejuures alati taktikaliselt.
Tegutsemisest allüksuse esindusmehena.
Kirjutasin möödunud aasta oktoobri sissekandes põgusalt aktivismist ajateenijate seas ning nende esindamise võimalustest teenistuses.
Tänaseks saan julgelt öelda, et olen sellega kindla sammu edasi astunud. Nii olen viinud ajateenijate muresid, ideid ja rõõme edasi brigaadi tasandi otsustajateni, saades viimaste poolt olulist tuge, et anda oma panus kaitseväe arenguks. Kõigest sellest tulenevalt lähen eelseisvale poolaastale vastu innukalt, sest olen lauale toonud mitmeid aktsioone, et tagada väljaõppe suurem vaheldusrikkus, allüksuste koostöö ning sõdurite jätkuv motivatsioon. Nendest ettevõtmistest räägin Teile juba hetkel, mil sündmused toimuma hakkavad, kuid oodata on senisest enam sõdurite vaimu proovilepanekuid, mõõduvõtte tegevväelastega ning silmaringi laiendavaid sündmuseid. Erilist rõhku soovin panna ka allüksuste eripärade ja väljaõppe tutvustamisele, et tulevased ajateenijad saaksid olla oma väeosa valikus senisest kindlamad. Tänu sellele tagame motivatsiooni end läbi ajateenistuse proovile panna!
Kindel siht panustada tulevikus olulisel määral riigikaitsesse saadab mind tugevalt juba täna ning on rõõm tunda vastutulelikkust ja ühtset eesmärki tegevväelastega, kellega koostöös saan end väljaõppe kõrvalt nõnda rohkelt teostada! Citius, altius, longius.
Ajateenistus enne (edasi) õppimist ehk “Õpi Tartus!”
Jaanuari kümnendal päeval leidsin võimaluse läbi käia Kultuurikatlast, et anda panus ülimenuka kõrghariduspäeva toimumisse. Kohal olid pea kõikide Tartu kõrgkoolide esindajad ning sajad noored, keda ootavad lähiajal elus ees suured valikud.
Tollel hommikupoolikul sai mu rolliks kõneleda n-ltn Mägi, n-ltn Želizko (Värbamiskeskus) ja Kõrgema Sõjakooli kadettidega noortele ajateenistuse olulisusest, naistest riigikaitses ning ka Sõjakoolis õppimisest. Olles täna temaatiline praktik, panustasin just enda senise teenistuse kogemuste edasi andmise ja kõigega, mis sellele protseduuriliselt eelneb. Alustades siis suhtlusest Kaitseressursside Ametiga, käik arstliku komisjoni ning soovitud väeosa valik. Rõhutasin noortele, kuidas on igati praktiline minna teenima kohe peale kesk- või kutsekooli lõppu, võimaldades endal oma elu juhtida ning mitte lasta elul vastupidiselt inimest juhtida. Oluline on ka see, et kui juba asuda teenima, siis teadlikult. Viimast siis nii väeosa, eriala, kaitseväe ambitsioonide kui hilisema karjääri valguses.
Südame tegi väga soojaks veel see, et sain vastata mulle nii lihtsatele, kuid kuulajate jaoks suurtele ja rasketele, elu muutvatele küsimustele. Üks näide – noormees küsis, et kas ta saaks oma ajateenistust siduda rohkem teda paeluva meditsiinivaldkonnaga. Loomulikult saab! Üks võimalus on minna teenistuses rühmaparameediku erialakursusele, mille raames käiakse juba ajateenistuse jooksul kiirabis praktikal käia ning omandatakse teadmised elupäästva esmaabi andmiseks. Oli näha, et see vastus pani noormehel silmad särama ning näis, et tema ootus seoses teenistusega sai just olulise tõuke.
Siiras rõõm oli nõnda vahetult rääkida noortega, kellega olin elus täpselt samal maal tänaseks (vaid) aasta tagasi. Viimane tegi nendega suhestumise äärmiselt lihtsaks!
Lõpetuseks ei saa jätta mainimata, et lisaks innuketele noormeestele oli sündmusel meiega kaasa rääkimas arvestatav hulk särasilmseid neidusid, kelle üle tasub ainult uhkust ja rõõmu tunda. Riigi kaitsmine on ometi kõigi ühine pingutus!
Ajateenistus enne õppimist. KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli ja KRA töötoad kõrghariduspäeval “Õpi Tartus!”
Sellise positiivse noodiga lõpetan ka oma selle kuu sissekande. Järgmises postituses tõstan senisest oluliselt enam maskeeritud müstikaloori luuraja (hinge-)elult. Põneva taaslugemiseni veebruaris Seniks vabalt, rivitult!
Kõik blogid