Reservteenistuse algus ning tagasivaade Kevadtormile

Tehtud. Ongi läbi. Kui nüüd tagasi mõelda, siis on ikka kole raske tunnistada, et tõesti on ligi aasta möödas. Meenutusi lõpusirgelt on aga lugematu hulk. Siinkohal jagan teiega nii mõndagi neist.

Marutuulepläsu #4

Kindlasti asi mis mulle meelde jääb, oli ootamatu võimalus teha koostööd Sõdurilehega. Nimelt mulle seni teadmata moel sattusin ma toimetuse huviorbiiti ning nad soovisid minuga Kevadtormil ühe “põksu” kaasa keha, et anda seeläbi tavainimesele väike kujutelm luureüksuse tööst keset üliohtlikut keskkonda. Viimase tarbeks leppisime etteruttavalt kokku kohtumise salastatud koordinaadil ning tegime loetud minutite jooksul veidi juttu senisest teenistusest ning eesootavast. Sündis midagi vinget ning sain enda silmis päris tuusa pildi, millega meenutada oma ajateenistust! Minu otsimisest ja kohtumisest sündis ka video, mida saab vaadata Youtube’i lingi kaudu siit!

Torminägu #4: nooremseersant “luurehunt” Rosin. / Foto: Sõdurileht

Vahetu koostöö liitlastega on uus normaalsus

Tänavu 16. korda peetud Kevadtorm tõi kokku üle 9000 kaitseväelase, kelle seas osalesid õppusel ka NATO lahingugrupi ning õppuste ajaks Eestisse saabunud liitlas- ja partnerriikide kaitseväelased. Viimased tegutsesid mõnel juhul iseseisvalt, kuid oli ka neid liitlaseid, kes juurde anti ajateenijate sekka, et seeläbi vahetada kogemusi ja leida end taaskord arenemast. Areneda said Tormil küll kõik, kuid koos USA armee rekkeüksuse ohvitseriga oli see mulle midagi enamat ja võimast. Nimelt anti õppusel mu alluvusse leitnant Welker, kellele sain tutvustada oma ülesandeid rekkeüksuse ülemana ning võrrelda tehtut USA armee standartitega.

Tore meenutada, et (veel) suurema kultuurišoki andmise eesmärgil oli minu üksusele antud kasutada vaid EKV 24-tunni toidupakid. Nii sai kateloki kasutamine lausa vältimatuks toiminguks, kuid kõik kuna alguse ohutustehnika loengust, siis pidin selle spontaanselt metsas ära korraldama. Andsin ohvitserile siis piirituslambi ja kateloki ohutu kasutamise tunni ning meie esimene ühine lõuna võis nii ka alata. Kaunis lõimumine liitlasega seal maal aga ei piirdunud, sest, ltn Welkeril oli õppuse vältel kasutada ka suurepärane Iisraeli toodang ja tänaseni ajateenijate parim sõber Galil AR. Nalja sai.. Eriti just tolle relva järk-järgult tundma õppimisel.

Meenutades tagasiside, mida ta mulle kui üksuse ülemale nii vahetult kui tagantjärele andis, siis see tegi meele ikka rõõmsaks küll. Saime oma töökuse eest kiita ning aeg ja ülesanded läksid meil lausa linnutiivul mööda. Muheda komplimendina ütles ta veel, et ta poleks uskunud et Eesti kaitseväelastel on saavad metsavahel nii suurel määral ja veel pealt lahtiste mersu geekaga (Mercedez-Benz GD). Ikkagi klassika, kuid loomulikult pole ka temal oma Stryker IAV osas muidugi miskit suurt kurta! Kurta sai ta aga meie ilma üle, sest minu üksuses veedetud aja jooksul tuli taevast alla kõik, mis on iseloomulik kõikidele neljale aastaajale. Meile mõnus vaheldus, talle midagi täiesti ootamatut. Riided aga kuivasid, pilved möödusid  ning elu läks täiskäigul edasi.

Ütlemata äge oli olukord,kus suhtlesin oma üksusega ühel hetkel juba puhtalt inglise keeles, sest see kiirendas protsessi ja üksuse tööd. Üldist arengut silmas pidades oli see kuldaväärt kogemus, sest sain end täiendada erialases inglise keeles. Tõele au andes polnud see aga esimene kord, kus sain teha sellisel moel koostööd (USA) liitlasega, sest veebruarikuisel õppusel Wintercamp 2019 olin ma juurde liigendatud USA jalaväeüksusele. Selle kohta saab pikemalt lugeda eelmisest sissekandest.

Vaid osa minu üksuse võitlejatest koos ltn Welkeriga.

Esimene ja viimane suur tagasilöök ajateenistuses.

Pole mõtet kahelda kas tagasilöögid on elu normaalne osa või mitte, sest selles pole kahtlustki. Muidugi on. Nii olen üsnagi veendunud, et nendeta ei möödnud kellegi ajateenistus. Ka minu teenistus kujutas ennast kannatuste rada, kuid tõsisem tagasilöök lasi end kaua oodata ning tuli vahest kõige kehvemal ajal üldse.

Nimelt venitasin ma parajasjagu pehmel maastikul oma tavapärast päevatööd tehes hüppeliigese sidemed päris korralikul välja ning minu Torm sai sellel samal momendil ka ametlikult otsa. Läbi vahekohtu jõudis abi minuni päris kiirelt. Haiglas õnneks midagi liiga hullu ei tuvastatud ning pidin lihtsalt rahulikult võtma. Valikus oli muidugi jalg kipsiga ära fikseerida, kuid leidsin koos arstidega, et ortoos töötaks minu jaoks paremini.

Karkudega liikumine oli seni minu jaoks midagi võõrast, kuid kahjuks olin järgnevatel nädalatel sunnitud sellega sina peale saama. Teatava osa Tormi ajast veetsin nõnda siis Jõhvi linnaku laatsaretis, kuhu oli erinevatel põhjustel kogunenud päris kirju kaitseväelaste punt. Juttu sai aetud kõigiga, alates kuperjanovlastest ning lõpetades Läti kaitseväelastega. Ma poleks elu sees osanud arvata, et minuga miskit sellist nõnda olulisel ajal juhtuda võib, kuid just see andis märku, et tuleb alati olla hoolas ning leida aega puhkuseks. Kardan, et just viimased olid puntkid, mis kokkuvõtvalt tekitasid olukorra, mille tõttu endale liiga suutsin teha. Jälle targem!

Riigikaitselaager samas kohas, kuid seekord olin hoopis teises rollis.

Teist aastat järjest tähendab maikuu lõpp minu jaoks riigikaitselaagrit. Esimesel korral olin veel seal õpilasena, kuid tänavu leidsin end juba instruktor-jaoülema rollist. Toimus siis koostöös Riigikaitse Rügement MTÜ-ga kahe kooli – Tallinna 32. Keskkooli ja Saue Gümnaasiumi ühine laager Kloogal. Tagasivaatavalt olid need kolm päeva täis mitmeid militaartöötubasid, põnevaid luureülesandeid, sõite Pasiga, jagatud väärtusi ning muidugi kvaliteetset huumorit. Kutsusin endale appi ka gümnaasiumi klassivennad, kellega koos alustasime oma seiklust kaitseväes päris esimesest päevast alates. Ka nemad said sarnaselt minule ülesandeks kanda hoolt umbes 10 õpilase väljaöppe ja heaolu eest.

Laager sujus nii minu kui osaliste sõnul väga mõnusalt ning suure osa andsime sellesse just meie kolm – ajateenijatest seersandid, kes olid värskelt lõpetanud paljude õpilastega sama kooli. Säärane suhe tegi minu silmis asju palju lihtsamaks ning usun, et see vilistlaste kasutamine riigikaitselaagrites võiks olla osa üldisest praktikast. Kokkuvõtvalt leian, et ain korraliku kogemuse laagri korraldamise ja eripalgeliste töötubade läbiviimise osas. Kindlasti annab see tulevikus vaid positiivses võtmes tunda.

Soovin tänada veel oma riigikaitseõpilasi, Kalevi Jalaväepataljoin, n-srs Otti ja n-srs Aarmat ning õpetaja Rene Rässat. Panuse ja vabade käte andmine tegi sellest legendaarse laagri, mida on lust meenutada!

Riigikaitseõpilastega peale meeldejäävat luureülesannet ühispildil. / Foto: Kaimar Tauri Tamm

Minu kõikvõimas Esimene Jagu. Pildilt võib näha, et liikumisviisidele viitavad käemärgid said nad mu käeall kahtlemata selgeks. Milline on lemmik?  / Foto: Kaimar Tauri Tamm

Lõpurivistus ja viimased päevad.

Päevad aina möödusid ning lõpusrige viimased sammud olidki käes. Lõpurivistus. Koos oli ligi 1500 reedel reservi minevat 1. jalaväebrigaadi ajateenijat Tapalt, Jõhvist ja Paldiskist nng meid saatmas olid sajad tegevväelased ja perekonnaliikmed, kelle toel jõudsime antud hetkeni. Ei pea vast üle rääkima, et se oli tõeliselt võimas kogemus. Alates meid haaranud ühtekuuluvustundest, uhkusest teineteise üle kuni Tapalt tervesse vabariiki kajanud 1. jalaväebrigaadi deviisini. Kõik olid kohal ning vabariigi hümn tuli otse südamest. Mitte, et sellest kõigest vähe oleks olnud, oli mul kohe rivistuse alguses ootamatu põhjus astuda Kaitseväe juhataja ette sõnadega “Härra kindral, seersant Rosin”. Ma poleks mitte mingil moel suutnud ette arvata, et pean ja saan neid sõnu lausuda, veel vähem olle ajateenija. Selgus, et kin-mjr Heremi ette kutsumiseks oli Kaitseväel ka selge põhjus. Nimelt soovis ta mulle üle anda Kaitseväe teeneteristi. Sõnadest jäi puudu. Mäletan vaid, kuidas mind valdas sügav sisemine rahu ja torm korraga. Täiesti seletamatu seisund. Kuidas see teenetemärk aga tuli? Käskkirja sõnul seoses esindusmeeste temaatika vedamisega, kuid see oli kõigi meie teha. Nii pühendan selle kõikidele initsiatiivi üles näidanud ajateenijatele ning nende esindajatele. Olete andnud palju väärt sisendit, mille läbi saime aasta jooksul anda uue hingamise ja näo kaasaegsele ajateenistusele.

“Esimene – ALATI ESIMENE!”

Päev ei saanud aga sellega otsa! Peale seda algas linnakus karjääripäev, kuhu olid kohale tulnud jõustruktuuride esindajad. Nende sooviks oli reservi suunduvate ajateenijate seast värvata endale uusi töötajaid ning usun, et nad ka leidsid endale väärt tööjõudu! Ise käisin Värbamiskeskuse ja Kaitseväe Akadeemia punktis, kus sain rääkida veel selgemaks oma edasist teenistust Kaitseväes. Tore oli üle pika aja jälle olla kuulaja rollis, sest viimased korrad olen olnud just too, kes räägib oma kogemusest ning suunab noori oma teenistust planeerima. Karjääripäeva lõpuga hakkasid pärastlõunal ajateenijatele reservipidustused. Sai korralikult süüa, ohtralt naerda ja nautida head muusikat! Silmailu pakkus ka noor lauljatar Eleryn koos oma tantsutüdrukutega, kes ajasid peatsed reservistid täitsa pöördesse :D. Reservi algus muutus nii üha enam magusaks. Esinejad nähtud ja vanade teenistuskaaslastega jutud räägitud, algas aga sõit tagasi koduväeossa, kus saime veel päris viimast ööd oma voodis põõnata. Uni oli sügav ja magus. Hommikul ärgates panime tavavärase välivormi asemel hoopis tsiviilriided selga, viisime oma viimased varustuselemendid lattu ära ning…. OLIGI LÄBI. Tõtt-öelda ei jõunudki teenistuse lõppu enne enda jaoks ära mõtestada. Ilmselt on selles süüdi ka tõsiasi, et teenistus minu jaoks alles algab. Meelde jääb veel aeg mil kompanii juhtkond luges meile sõnad peale, pani veidi tögades veel “puid alla” ning andis käsu pääslasse liikuda. Nii lihtsalt ja kiirelt läbi utoopilisena näiva 11-kuu olingi “Viru väravatest” läbi. Lühike reservteenistus ja puhkus võis alata.

Hetk vahetult enne lõpurivistuse algust Tapa linnakus. // Foto: https://pildid.mil.ee/

Lisaks väärt tutvustele sain ajateenistusest kaasa ka palju märgilise tähendusega asju. Iga viimne üks neist tähendab mulle sisimas kedagi või midagi, vastavalt kes või mis on mind inimese, ka Juhina arendanud ning andnud indu veel enamaks. // Foto: erakogu

Kokkuvõtvad mõtted ajateenistusele

Iga päev mu viimase 11-kuu vältel sai olema loomult ja sisult kaunis erinev, pakkudes võimalust laialdaseks teostuseks läbi igatasandilise eneseületuse. Seda vahel läbi tule, vee, lume kui ka Tormi. Samuti läbi higi, vere ja paraku ka pisarate. Lõikava valu ja naerukrampide, millest taastusin terve päeva.

Areng toimus lisaks väljaõppele ka läbi sisustamata aja. See on ka asi, millest soovin nüüd veidi eraldi pajatada, sest just see näiline passimine, mille kohta nii palju kirjutakse, on paljudele hoiatuseks et mitte asuda aega teenima või vähemalt pidurdab neid selles. Ma kohtasin ajateenistuses kõiki. Kõrvalt nägin kuidas mõni kasutas seda aega, et tegeleda oma ettevõttega, tinistada kitarri või lugeda raamatut. Nägin ja toetasin ka neid, kes käisid trennis ja kes haarasid ajateenistuse parendamiseks pidevalt initsiatiivi. Tean ka mitut sellist, kes vedasid eest Eesti kõige suuremat noortekonverenti korraldamist. Te olete tõesti ägedad mehed ja naised. Ülejäänud – te olete samuti lahedad, kuid teie suust tulenev kriitika vaba aja sisustamise osas ei olmud minu jaoks aktsepteeritav, sest nii nagu tsiviilis, pole ka väes mõtet niisama käed rüpes istuda ja oodata kuni keegi midagi teha käsib. Kõik meeldejääv ja arendav saab alguse Sinust endast. Nii ka minu puhul, kui valisin oma vaba aja sisutamiseks suuresti töö esindusmehe ja tantsijana. Tagantjärele saan tänulikult öelda, et olin mõlema osas üpris hea minekuga, sest mõtestasin need enda jaoks korralikult ära, leides aega et korraldada üks esmakordse kaitseväeline sündmus ning käia trennis, et pääseda oma satsiga suvel peole jalgu keerutama.  Järeldada ma sellest muud ei oska kui vaid, et kõik on võimalik, kui siht on selge ning tegevus on mõtestatud. See pole aga kõik. Ajateenistus õpetas mulle, kuivõrd on nimetatu kõrval oluline oskus luua vahel raskeid kompromisse ning võtta üks samm korraga, vahel ka tagasi ning näha asja laiemalt. Tahad seda või mitte, edasiminek inimesena saab teenistuses saab sisse hoopis uue ja võimsa hoo. Koge seda ka Sina – täida oma kodanikukohus kohe peale kooli ning asu nii aega kui riiki teenima!

Elu riigikaitsjana läheb aga kõigil mööda erinevaid radu edasi. Kellel parasjagu reserv-, kellel tegevväelasena. Loodan Teie peale igal juhul. Taaskohtumise reservõppekogunemistel! Või kui tsiteerida klassikud, siis vana hea: “Lahinguväljal näeme, raisk!” // “Mike Romeo over and out.”

Kõik blogid