Seersandirännak ehk NAEK-i lõpurännak

Nüüd on palju aega möödas ja mõndagi juhtunud. Meil oli seersandirännak ehk NAEK-i lõpurännak. Lõpurännakule läksime me jagude kaupa, minu jagu viimasena.

Meie imeline 6. jagu rännaku alguses

Algas see Vihula mõisa juurest ja lõpetasime Viitnal. Algselt oli rännaku pikkuseks planeeritud ~42km, kuid õnneks või kahjuks tuli meie jaol kokku 51.7km. Alustasime kell 9 hommikul ja lõpetasime alles ~23.30.

Selle distantsi peale olid iga teatud aja tagant erinevad punktid, kus pidi ülesandeid lahendama. Üheks ülesandeks oli näiteks jõe ületus päästepaadiga, kus siis oli nöör peakohal ja saime end terve jaoga edasi tõmmata, kaldal ootas meid “viga saanud” sõdur. Tema pidime toimetama päästepaati ja siis kaldale viima.

Me suutsime ka vahepeal ära eksida. Õigemini me läksime alguses valesti ja tagasi minek tee pealt oleks olnud 3km pikk aga otse läbi metsa oli 1km. Oleksime me ainult teadnud et see kilomeeter on täis soist ja võsast ala, kus vahepeal olid ka jõed. Ehitasime soode ja rabade ületuseks langenud puudest sildasid. Mõni ikka vajus seal soos sisse ja üks jaoliige suutis ka ära kaotada oma nägemisprillid.

Õnneks võtsime asja rahulikult ja tegime korralikku meeskonnatööd üksteist motiveerides ja lõpetasime selle rännaku kõik koos. Rännaku alguses saime kaasa ka oma pagunid, mida kandsime kaasas terve rännaku tsingikastis, mis kaalus siis 15kg. Tassisime seda korda-mööda, sest see oli raske ja ebamugav.

Meie jagu rännaku lõpus

Päev peale rännakut oli meil õhutõrje ristimine, kus said meist seersandid ja mõnest ka kapralid.

Seal pidime teadma täht haaval mis tähendab JÕUD ja TAHE, ning neid seletades liikusime küünaldega valgustatud mäest üles.

Ülesannete vahel asju meelde tuletamas

See tehtud, anti meile pagunid, ristiti ära ja siis tegime suud magusaks ehk ülemad olid kohale toonud kringlid ja tee.

Nüüd kolisime tagasi oma vanasse kasarmusse, kus ma alguses elasin ja suureks üllatuseks täpselt samasse tuppa. Minu meelest on siin palju hubasem ja kodusem olla.

Olles nüüd n-srs, on kuidagi teine tunne. Vastutust tundub rohkem olema ja eeskuju peab ka teistele näitama. Ise olen uhke et suutsin kõik ära teha, et välja teenida oma seersandi auaste.

Lähiaegadel õpime klassitundides ja vahepeal on mõnel sõduril au viia läbi ka tunde, ehk siis õpetame asju mida me õppinud oleme. Sain ka mina selle kogemuse osaliseks. Esimest korda tundi läbi viies oli kergelt siuke ärevus, kuid ma arvan et kõige hullem ei olnudki. Nüüd on tunduvalt rohkem vaba aega ja saab ka tegeleda näiteks spordiga.

Kõik blogid