Üleelamused seljatatud

Luurekompanii nooremallohvitseride kursuse tipphetk ehk minu Tapale kolimise üks suuremaid põhjuseid lasi end nii nagu varasemas sissekandes mainitud, oodatust kauem oodata. Nimelt tuli end metsalaagrite jooksul eelseisvaks eneseületuseks nii vaimselt kui füüsiliselt väga hästi ette valmistada – selleks vajadusel ka puhkuseaega edasi lükates. Nii olime meie luurajatena veel metsas seljakottide ja kuulipilduritega rügamas kui teiste üksuste võitlejad juba nädalajagu kodus puhkust nautisid. Tegime seda ühe väga kurnava, kuid võimsa rännak-operatsiooni arvelt. Lõppude lõpuks läks kõik aga asjataha.

Arusaadavatel põhjustel ma sellest rännakust Teile liialt pajatada ei saa, kuid nagu luureüksuse puhul arvata võiks, oli asi üles ehitatud väga põneval moel. Sündmuste käik sai alguse ootamatu häirega, millele järgnes operatsioonikäsk, kibekiire enese lahingvalmidusse seadmine ning MAN-i kasti ronimine. Ööpimeduses operatsioonialale kohale jõudnuna saime kaela korraliku vihmasaju – ilmataat andis juba väga varakult aimu, et kauge lõpp ei tule meile lihtsalt.  Edasi läks asi juba praktiliseks – pea koheselt pandi proovile meie koostööoskus ja võime mõelda kastist välja, ületades ühiselt suuri takistusi. Rääkides asjast nüüd veelgi üldisemalt, koosnes antud rännak hulga suurematest ja väiksematest ülesannetest, mille täitmine mõjutas jooksvalt kogu operatsiooni ja meie käekäiku. Pidevalt rõhuti aegadesse jõudmise tähtsusele, mis on luuraja puhul teadupärast vaat et kõige olulisem. Abikäsi ülesannete reaalsel moel lahendamiseks jagati meile muudest kaitseväe allüksustest, keda mängisid meie üksuse vahetud ülemad ja instruktorid. Tänu viimasele pandi meid senisest paremini mõistma erinevate üksuste koostöö olulisust. Viimast kogemust hindan vägagi kõrgelt. Kolm ööpäeva kestnud katsumuse jooksul pandi pidevalt proovile meie füüsiline ja vaimne võimekus, kuid rännaku lõpus toimunu (jätan selle siinkohal saladuseks) andis mõista, et jõudu ja jaksu on meil veel enam, kui 155 kilomeetri läbimiseks keset süvasügist lakkamatut vihmasadu ühel sõduril ealeski vaja võib minna. Heietades ütlen ära, et mitte kunagi pole soe kissell nii hästi maitsenud ega arvatavasti enam maitsegi kui selle 72-tunnise põksu lõpusirgel. Rännakust nüüd kokkuvõttena – süüa sai vähe, magada sai minimaalselt, kuid ennast ületatud maksimaalselt. Olen uhke iga võitleja üle, kellega koos selle teekonna läbisin ning ka nende üle, kellel tuli vigastuse tõttu see rännak pooleli jätta. Olete kõvad mehed! Peale kolme ööpäeva viimaks pärale jõudnuna transporditi meid taaskord MAN-i kastis uhkeks tseremooniaks austusväärsesse paika, kus saime allüksuse juhtkonna silme all leegi- ja kuukuma paistel allohvitserideks. Emotsioon oli, nagu arvata võib, äärmiselt ülev ning väeossa varahommikul jõudnuna ei tahtnud uni kuigi tulla vaatamata sügavale unepuudusele. Õnneks saime järgneva päeva lõunal suunduda juba väljaloale ning taastada nädalavahetusel nii lahingvõime kui ka mõtestada oma uus roll allohvitserina. Nii tulevase reakoosseisu kui riigi ees.

Kurnavast rännakust sain endaga ellu kaasa väga üleva, midagi enamat kui elamuse, kuid seda kõike läbi raske üleelamise. Nõnda ristisin selle operatsiooni enda jaoks nimega “Üleelamus #155”.

Põhjus miks lõpurännakuga nii salatsev ja sõnadega kitisi olen, on tegelikult imelihtne – säärsse operatsiooni planeerimine nõudis ülematelt suurt tööd ja vaeva, mis läheks täpsemalt jutustades puhta luhta. Samuti olen huvitatud, et tulevased luureseerud saaksid sarnaselt minule osa tundmatust teekonnast ja ootamatust asjade käigust, mille järel tunda end samuti võiduka Võitlejana 

       Minu senise teenistuse embleemide ja pagunite kollektsioon.  Pildil Kõrgema Sõjakooli embleem (üleval), 1. Jalaväebrigaadi vinklid, Kalevi                 Jalaväepataljoni embleem (vasakul), noooremallohvitseri kursuse õppuri pagun, Luurekompanii ajalooline embleem ning hiljuti välja teenitud  nooremaseersandi pagun.

• Tagasi pesakasti.

Mul pole ammu nii rõõmu täis päeva olnud! Käisin novembri lõpus, ühel reedesel pärastlõunal oma armsa lasteaia 100. aastapäeva puhul vilistlasena põnnidele kaitseväe asju ja tegemisi tutvustamas! Nii jõudsime kolmveerandtunnise külastuse jooksul üheskoos marssida, telkmantli all roomata, näomaalinguid teha ning mekkida vana head, kaitseväe leiba. Laste silmad särasid põnevusest! Rõõm külastusest jõudis aga lasteaia väravatest kaugemalegi – tänu 1. Jalaväebrigaadi ja Kaitseministeeriumi Facebooki lehel toimunud fotoalbumi jagamistele jõudis mu armas külastus tuhandete Eesti inimesteni. Leian, et selline käesoleva eluetapi tutvustamine võiks saada vahvaks traditsiooniks ajateenijale. Tänaseks olen andnud säärase sisendi oma allüksuse võitlejatele ning loodan, et säärane ettevõtmine motiveerib nii minu kaasvõitlejaid Tapal kui mujal sarnaselt ühiskonda panustama ning andma tagasi neile, kes andsid aastaid nii palju Meile!

Tahan väga loota, et külatus jõi laste mällu kui ere mälestus ning juba 15 aasta pärast tulevad ehk nemadki sõduritena tagasi meie lasteaeda, et põnnidele enda põnevat elu tutvustada! Siiras tänu ja kestev rõõm, Kopli Lasteaed, et mind jälle pessa tagasi kutsusite!

             Külastus Kopli lasteaeda. 30.11.2018.

• Eriala ja allüksuse kursus – uued väljakutsed ning senisest suurem vastutus.

Nagu kõik mu senised kursused teenistuses, ei saanud ka vastalanud kursus alata ilma traditsioonilise kolimispäevata. Erinevalt eelmisest kordadest saan aga öelda, et olen jäämas oma magalasse vähemalt kolmeks kuuks – selg saab kappide-varustuse tassimisest vähe pikemalt puhata  Nüüd aga toimunu juurde. Peale asjade lahti pakkimist saime põhjaliku ülevaate eelseisva kursuse ülesehitusest ning mis peamine – kauaoodatud puhkuse kuupäevadest! Nali naljaks. Peale nooremallohvitseri kursuse lõppu leidsime värskete seersantidena end silmitsi hoopis uue väljakutsega – olla austusväärne ülem oma sõduritele. Uude kasarmusse kolides ootasid meid juba ees oktoobrikutse sõdurid, kellega koos rügades saime kolimistöödega oluliselt kiiremini õhtale. Oma panuse andsid ka juulikutse autojuhid, kellega olime varasemast tuttavad tänu metsalaagrites toimunud vastutegevustele ja ühistele rännakutele. Spontaanselt sai selle kiire kolimise käigus ka oma sõduritega tutvutud. Üldiselt leian, et ühiselt tööd tehes on head suhted kiired tekkima. Nii ka oli.

Nüüd olime NAK-i vilistlastena päriselt ülemad. Selleks sammuks olime erineva kiirusega juba juulikuust valmistunud, kuid nüüd tuli sellega praktiliselt tööle hakata, sest see polnud enam pelgalt teadmine vaid reaalsus. Nii tuli silmitsi seista ka mõne uuendusega, mida keegi justkui ette ei näinud – näiteks tuli hakata vanade NAK-i kamraadide poole pöörduma läbi auastmete, seejuures neid ka teietades. Sama hakkasime järk-järgult nõudma ka reakoosseisult, et kaitseväeline distsipliin oleks üksuses ühtlaselt ja võrdselt jaotunud. Põhjus selleks on jällegi imelihtne – leian et on õige nõuda sõduritelt vaid seda, mida ka ise teeksid. Peab tõdema, et see uus pöördumise viis jäi oodatust kiiremini külge ning sellega on tänaseks ka päris palju nalja saanud! Olgu siis seersandi ennastunustavalt reameheks kutsumine, vastupidine olukord või midagi muud koomilist. Siinkohal üks naljakas traditsioon veel – kui reakoosseisu võitleja juhtub küsima seersandi magalast ära minnes: “Härra seersant, kas võib toast lahkuda?” siis järgneb sellele üks huvitav asjade käik. Nimelt lähtudes kaitseväelisest sõnavarast lahkutakse vaid jalad ees ning seepärast korraldatakse eksinud sõduripoisile kasarmu koridoris libamatused, kus peetakse võimalusel kõnesid ning tehakse palju muudki meelelahutuslikku. Nagu arvata võib, siis musta huumoriga on kaitseväes jätkuvalt kõik kõige paremas korras! Mainin siinkohal ka ära, et õige oleks sellises olukorras küsida: “Härra (auaste), lubate minna?*” Sellised, võiks öelda et omapärased traditsioonid, mis võivad järgneda sõduri inimlikule eksimusele, on meid aja jooksul oluliselt rohkem meeskonnana toimima pannud. Luures on kokkuhoidmine väga tähtis.

Rääkides lähemalt üksuse juhtimisest ja selle mõtestamisest, siis ülemateks erinevatel ametikohtadel sai nooremallohvitseride kursuse lõpuga sadu juulikuus teenistust alustanud sõdureid. Tänu sellele on erinevaid juhtimismeetodeid Tapa linnakus vähemalt sama palju. Omades varasemast tsiviilelust arvestatavat juhtimiskogemust, olen üksuse ülemana olen võtnud eesmärgiks olla oma sõduritele kui pädev mentor ja järeleandmatu liider, jagades omast kogemusest sõduritele lisateadmisi ja -oskusi, et üksus saaks senisest paremini toimida ning iseseisvalt ülesandeid sooritada. Meetodeid eesmärgi saavutamiseks on mul varrukast võtta mitmeid ning õnneks saan enne reservi minekut need kõik järele proovida. Olen kahtlemata põnevil!

• HMS St. Albans Tallinnas!

Detsembri 12. päev 1918. aastal oli Eesti Vabadussõjas oluline daatum. Just siis saabus Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik, tänu kellele oli Eesti rannik Punalaevastiku eest julgestatud. Inglased polnud meile lahinguteks kitsid jagama ka  relvi ja muud varustust.

Just seda ja tänaseni tugevaid liitlassuhteid käisin 15. detsembri, järjekordsel väljaloa laupäeval Briti Kuningliku mereväe fregatil tähistamas. Sündmus toimus Vanasadamas, kus leidsin kiirelt ühise keele mitme briti allohvitseriga, kes mind ootamatult seal seersandina tervitasid. Intelligentsed mereväelased! Nad rääkisid mulle põhjalikult oma fregati ajaloost, selle võimsast relvastusest ning edasiarendustest. Tegu polnud aga ainsa alusega Vanasadamas. Lisaks HMS St. Albans’ile oli kai ääres ka meie mereväe au ja uhkus – miinijahtija Ugandi. Puudu ei jäänud kõige muu kõrval ka Briti maaväe sõjatehnikast – seda jagus põhitank Challenger’ist lahingumasin Warrior’ini. Viimaste nägemine polnud mu jaoks aga kõige erilisem, sest need samad elajad paitavad Tapal igapäevaselt oma võimsate möiretega mu kõrvu!

Vanasadamas olid sündmust julgestamas ka sõjaväepolitseinikutest ajateenijad, kellega koos suvel Vahipataljonis teenistust alustasin. Rõõm oli neid üle pika aja näha ja tervitada!

 

              Muhedate brittidega HMS St. Albans’i ahtril; meie seljataga ilutseb allveelaevajahtija Merlin Mk2

Hetkel (16.12.18) suundun linnaloalt harjumusliku pooleviiese rongiga Tapa suunas, mida pilkavalt kutsun porgandikarva soomusrongiks. Soomust on sel küll võrdselt MB GD’ga, kuid väeossa tagasi pöörduvaid võitlejaid on siin vähemalt rühm, kui mitte kompanii.

Kohale jõudnuna seisab mul ees veel vaid paar päeva väljaõpet, peale mida saan suunduda pühadeks koju. Kindlasti saan selle jooksul kirja hulga reflektsioone märkamatult möödunud ajateenistuse esimesest poolest, mida kindlasti Teiega jaanuarikuu sissekandes jagan. Lugemiseni!

*Parandus 4. sissekandes: õige on kõrgemat auastet omavalt kaitseväelaselt küsida “Härra (auaste), lubate minna?” Tänan leitnanti, kes mu kirjaveale hiljuti tähelepanu juhtis.

Kõik blogid