Vahepeal möödusid jõulud ja ka vana aasta saadeti ära

Vahepeal möödusid jõulud ja ka vana aasta saadeti ära. Jõulude ja aastavahetuse ajal sain olla puhkusel ja nautida aega pere ja sõpradega. See puhkus tundus väga pikk.

Kaitseväe alguses pakuti võimalust osaleda ööjooksul, panin end kirja ja see oli minu jaoks väga lahe kogemus ning selle ajendil panin kirja end ka talvisele ööjooksule.

Puhkuse alguses oli ikka väga harjumatu, et ei peagi kell 6 hommikul üleval olema. Esimene nädal ärkasin tavaliselt hommikul kl 7-8 üles, olenemata sellest, mis kell ma magama läksin. Jõin ära oma hommikukohvi ja hakkasin toimetama. Harjumatu oli lihtsalt niisama istuda ja mitte midagi teha. Ja puhkuse lõpuks oli juba teine rutiin sees. Ehk siis nüüd kasarmus tagasi olles on päris keeruline jälle kell 10 magama minna.

Puhkuse lõpus avastasin end tihti mõttelt, et puhkus võiks juba läbi olla. Saaks tagasi rutiini juurde. Linnakusse tulles oli väga veider tunne siin jälle tagasi olla. Kuna ma saabusin tagasi päev hiljem kui teised, oli kasarmus kummaline vaikus. Kõik olid tundidest väsinud ja lihtsalt pikutasid/magasid. Nüüd on meil jalaväe õpe mõned nädalad, kus väljaõpe on päeval suures osas väljas ja klassitunde eriti ei ole, aga selle õppe raames me lõpuks lähme ka metsalaagrisse üle pika aja. Võiks öelda, et ma isegi ootan seda põnevusega.

Sain nüüd mõningat tagasisidet ja küsimusi millele ma nüüd siin vastaks.

Kuidas igapäeva elu on?

Igapäevaselt ärkame kell 6 hommikul, käime võimlemas, tegeleme hügieeniga ja siis lähme sööma. Tunnid on umbes kella viieni ja peale seda on vaba aeg.

Meie toa inimesed käivad sel ajal kas siis söömas, pesemas või puhkavad. Sealt edasi käime söömas jälle ja siis on taas vaba aeg. Sel ajal käime pesus, sõdurikodus või lihtsalt suhtleme omavahel. Õhtul laulame veel hümni ja siis koristame kasarmut ning kella kümnest on öörahu.

         

Üks noormees näiteks sööb õhtul kohupiima ja muna.

Kuidas oli alguses tunne ja kuidas on nüüd? Kas on keerulisem või lihtsam?

Võiks öelda, et tunduvalt lihtsam on igapäevaselt. Vastutust on vahepeal võib-olla pisut rohkem, aga ei midagi hullu.

Alguses tulles oli hirm selle ees, et ei saa füüsiliselt hakkama, aga seda muret enam ei ole. Kui siis ainult jooksmise pärast, sest seda ma ausalt öeldes ei jaksa üldse teha.

Kuidas naistesse suhtutakse kaitseväes?

Siiani olen ainult ühe korra negatiivset kuulnud ja see oli ka probleem ühel noormehel, et kuidas küll naised neid sõja ajal juhtida saavad. Kõik muu on olnud minu jaoks positiivne. Ei ole kohanud negatiivsust, kuigi ma saaksin ka sellest aru kui oleks kohanud. Kõigil on enda põhimõtted ja kui kellegile on häiriv, et naisterahvas midagi sellist teeb, siis ma austan seda arvamust, sest see ei ole igapäevane. Aga ma olen peaaegu terve oma ajateenistuse üritanud olla sama tubli kui mehed.

Kas on olnud mõte loobuda?

Muidugi. Korduvalt. Oli periood kus ma ei suutnud kuskilt motivatsiooni leida ja oligi läbipõlemise tunne. Täiesti alguses oli ka neid mõtteid, aga nüüd jälle ei ole. Olen uhke oma seniste saavutuste üle.

Kõik blogid