Vaikus enne tormi ehk viimased tegevused enne Kevadtorm 2017 algust

Kui me märtsi lõpus kasarmust välja kolisime, ei teadnud veel keegi, et lisaks kõvale koostöö ja taktika harjutamisele lisandub ka pidev ornitoloogia väljaõpe varajasel hommikul. 27. märts oli see õnnelik kuupäev, kui me viimast korda oma kasarmut nägime. Peale seda sõitsid pioneerid Klooga harjutusväljakule, kus algasid suured ehitustööd. Nädala aega kestnud tööde lõpuks sai valmis kaevikuliin koos laskepesade, varjualustega ning ööbimiskohaga. Ma ei mäleta, et me oleks kogu üksusega midagi teinud sellise tuhinaga, nagu me tegime seda Kloogal. Ei tea kas selleks andsid põhjust soe ning päikseline kevadilm, „Padjaklubi“ filmivõtted või soov näidata meiega kaasas olnud liitlastele, kui kõvad ehitusmehed Eestimaa pojad on. Igatahes tagid kõik tööd nii kaua kuni võimalik oli, hoolimata isegi sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud ja edasi rügamiseks oli vaja ehitusala valgustada masinate ja lampidega. Ehitustööde tulemusega jäid kõik suures pildis rahule ja tagasi sõites olid kõik äärmiselt rahulolevad.

Samas vaimus jätkasime ka järgmiseid nädalaid, kuigi siis enam sellelaadsete ülesannetega ei tegelenud. Ehitamise asemel õppisime natukene jalaväelase elu, kus oli napilt unetunde ning palju vaatlemist positsioonidel. Lisaks saime uue kogemuse miiniväljade rajamisel. Kui tavaliselt rajame miinivälju päise päeva ajal, siis nüüd sai pea kogu öise uneaja asendada pimedas miinide mahapanemisega ning paar tundi öist und oli pigem luksus kui karistus halva töö eest. Kuigi alguses oli väga ebameeldiv öösel miine panna ja pimedas kilomeetreid maha kõmpida, oli see tegelikult väga vahva üritus. Eks magamatus hakkas ka lõpuks tundma andma ja tekkinud stress mõjutama sisekliimat, kuid need sai lõbusate tegevustega jällegi imeväel pühitud. Kõige parem on, kui kellegagi juhtub mingisugune ebatavaline südmus. Kõigile tegime nalja mina ja mu lahingpaariline. Kui me kord positsioonile läksime ja jäime ootama edasisi korraldusi, suudeti meid ära unustada ja peale paari tundi tuli meid, kahte kadunud võitlejat, otsima hakata. Poleks kunagi arvanud, et olles positsioonil, mida kõik teavad, kuulutatakse sind kadunuks ja hakatakse mööda metsa otsima. Eks väsinuna läheb ikka midagi meelest. Vähemalt sai need paar tundi veeta soojas päikesepaistes pikal tühjal sirgel esimesi kevadisi miraaže imetledes. Vähemalt on midagi, mida hiljem meenutada ja mille üle naerda.

Kui teised nädalavahetuseks koju puhkama läksid, siis mina otsustasin ka vabal ajal metsa elama minna. Seekord mitte teenistuskohustusi täites, vaid koolile, mille vilistlane olen, riigikaitse kursuse instruktorina metsas hakkama saamist õpetades ja ka ajateenistusest rääkides. Õhtul lõkke ääres olemine koos klassitäie entusastlike õpilastega ning jutustamine maast ja ilmast oli mentaalselt isegi värskendavam puhkus, kui kodus niisama vegeteerides. Ei saa ütlemata jätta, kui tänulik ma olen selle võimaluse eest. See aitas osati mõista ka seda, mida tegelikult tähendavad need metsas ühe koha peal passimised. Sai ise kogeda, mida tähendavad ettevalmistused ning kui palju aega igasugune planeerimine aega võtab.

Metsast tagasi tulles tuli jätkata teenistust, kus fookuses olid linnalahingud. Igasugune linnalahing tähendab tegevust hoonestatud aladel, kust ei puudu ka tsiviilelanikud, kes tunnevad suurt huvi toimuva vastu. Kord laagris patrullis olles, tulid laagriala piirile lapsed, kes tundsid huvi meie tegemistest ja olemistest. Mõistagi tõstatab see küsimusi, kui su oma kodu kõrval olevas tühjas kortermajas harjutab suurel hulgal sõdureid karjumist, millest keegi eriti aru ei saa. Selgetel põhjustel ei saanud me lastega eriti vabalt rääkida ja saades aru, et meiega ei saada vahvalt jutule, väsisid lapsed ära ja läksid minema. Sel nädalal sai samuti harjutada varajast ärkamist ning koos lindudega ärkamine hakkas saama tavaks. Samuti taandusid tegeväelastest õpetajad rohkem tahaplaanile ning hakati meile, ajateenijatele, rohkem otsustusvabadust andma. Sellega seoses tekkisid ka nähtavad vastased, keda nähes võis tuld anda nii kuidas vähegi jaksas. Kõik see muutis väljaõppe reaalsemaks ning tagasiside voorud läksid kontruktiivsemaks. Samuti õnnestus mul jälgida „vigastatuna“ meedikute väljaõpet ning tegutsemist olukordades, kus nende käes on meie võimalused ellu jäämiseks. Silmaringi avardav võimalus, mida ei pruugi enam kunagi tulla ja mille tulemist päris elus ei tahakski. Pole väga soovi end kuidagigi vigastada ning selle tõttu oma tegemisi pooleli jätta.

Paukpadrunitega kõmmutamine hakkas peale mitut nädalat laskmist vaikselt ära tüütama ja tekkis tõsine soov näha, kui täpsed me tegelikult oleme. Eks paukpadrunitega laseme me kõik nagu kogenud snaiprid otse kümnesse. Õnneks olid järgmiseks äärmiselt mitmekesised lahinglaskmised, kus oma osa oli nii kiirusel, täpsusel ja igasuguse ilmastikuga hakkama saamiselt. Kui varem oli ilm koos mõningate väiksemate sademetega olnud suhteliselt ilus, siis selleks ajaks oli nagu tellitult kohal ilm, kus tunni aja jooksul oli nii päikest, padukat kui ka suurt lumesadu. Kogu selle kompoti juures pidime me olema suutelised oma missiooni edukalt täideviima. Saime harjutada nii varitsemist, kaitset kui ka rünnakut. Eks see oli omamoodi test sellele, kuidas me reaalselt hakkama saame kogu vajamineva moona ning töövahendite tassimisega. Kuigi suuresti saime me kõige sellega hakkama, tegime ka vigu, mis meie tempot ja jõuvarusid oluliselt vähendasid, kuid see on väärt teadmine, kust on hea edasi minna ning kõike järgmine kord paremini teha.

Järgmine kord end lahingvõimelise pioneerina tuli juba pärast nädalavahetust, kust vastutegevuse ohu all, saime rajada miinivälju ja teisi tõkkeid. Kui varem oleme saanud asju rahus teha, siis nüüd pidi mitmel korral minema poole töö pealt metsa vastast tagasi lööma ning siis uuesti tööd kvaliteetselt edasi tegama. Selline harjutus näitas väga ilusti ära, kui korralikult kõik peavad enda kohustusi täitma, sest praagi korral peab keegi teine oma töö katkestama ja hakkama tegelema kõrvaliste asjadega. Ülesandeid üle lastes, ei lase sa mitte ainult ennast üle, vaid sead kogu missiooni ohtu. Kõik läks seekord õnneks väga edukalt. Oma töö vilju saime maitsta järgmisel päeval, kui liitlased proovisid meie tõketest läbi pääseda. Lõpuks küll pääsesid, kuid suure aja ja ressursi kulutamisega. Reaalne katse näitas, kui efektiivne mingisugune tõke on ja liitlased õppisid läbima midagi, mille kohta neid oli olnud ainult info paberi peal.

Nüüd, kui on alla kuu aja teenistuse lõpuni, hakkab meil suurõppus Kevadtorm, kus kõik tahavad näidata, kui nõrgad teised on ja kui hästi me teistele ära paneme. Eks tibusid loetakse peale tormi ja siis on täpselt näha, kui kõva keegi reservi minnes on ning kes saab oma perele öelda, et just tema rikkus Kevadtormi ära. Igatahes on ootused suured ja loodan, et torm saab olema tegus ja igas mõttes huvitav.