Veebruaris hakkasime tegelema nö päris allüksuse asjadega

Veebruaris hakkasime tegelema nö päris allüksuse asjadega. Suures pildis toimub korralik ettevalmistus kevadiseks õppuseks “Kevadtorm”. Ehk siis iga päev teeme oma tavalist rutiini. Käime päev päeva järel maastikul ja tegeleme enda erialaste asjadega. Harjutame läbi teiste üksustega paiknemisi ja enda üksustega ühenduste loomist. Mitte midagi keerulist. Kordame lihtsalt õpitut ja tsiteerides mu rühmavanemat :”Kõik, mis käib läbi käe on südames ja kõik mis südames, on lõpuks ka peas.”

Veebruari lõpus käisin Haanjas suusavõistlustel, kus minuga koos oli veel 5 noormeest. Enne võistlust sain paar korda õhtuti trenni teha Tapa suusaradadel, kuid võrreldes Haanja maastikuga, ei olnud see üldse trenni moodigi.

Võistlustel pidin läbima 5 km pikkuse raja individuaalselt ja patrullsuusatamises võistkonnana 9km, kus peale kolmandat ja kuuendat kilomeetrit oli ka laskmine.

Patrullvõistkond

Patrullvõistkonnale olin mina kui fotograaf ja jaoülem.

Minul individuaalselt ei läinud üldse hästi, aga brigaadi tasemel saavutasime kuuenda koha, mis on täpselt keskmine ja päris hea tulemus. Ööbisime võistluste ajal 2.JvBr territooriumil ohvitseride majas, ehk siis Võrus Kuperjanovis.

Võrust tulles otsustasin koos oma rühmavanemaga ja endise jaoülemaga, et minust saab uus jaoülem tulejuhtimisrühmas. Minu alluvuses on ainult seersandid ja autojuhid, ehk siis inimesed kes teavad oma erialaseid ülesandeid hästi ja neid väga juhendama ei pea. Minu ülesanneteks on käia enne maastikule minekut luures, neile info jagamine ja mõningate otsuste vastuvõtmine. Kuna ma pean liikuma oma meeskonna liikmete vahel päris tihti, olen õhtuks ikka väga kurnatud. Kell 10 õhtul voodisse minnes jään kohe magama kui pea patja puudutab.

Enne maastikule minekut pean osalema ka erinevate inimestega maastikuluures. Kus ma siis otsustan kuhu lähevad mu masinad ja meeskond. Õnneks kuid ka kahjuks on kätte jõudnud juba kevad, ning ilmad on soojaks läinud. Õnneks seetõttu, et õues pole enam nii külm ja sõduritel ei hakka kergelt külm, ning keha ei pea kulutama energiat soojas olemisele vaid saab seda energiat muul moel rakendada. Kahjuks seetõttu et maa vaikselt sulab ja autode võime maastikul liikuda ei ole enam nii hea, ning peab arvestama ohtudega et võib kinni jääda,mis tähendab kohe suuremat ajakulu.

Ootamas enda rühmakaaslaseid maastikule