Hübriidrünnakud kui kaasaegse maailma julgeolekuoht

Käesoleval poolaastal Valgevene ja tema Euroopa naaberriikide piiridel toimunuga seonduv on taas toonud laiema avalikkuse fookusesse hübriidohtude teema. Nii Euroopa Liit kui NATO on kasutanud Lukašenko režiimi Poola, Leedu ja Läti vastast tegevuse iseloomustamiseks hübriidrünnaku või hübriidkampaania sõna.  

Hübriidrünnakuna saab käsitleda vaenuliku riigi koordineeritud ja sünkroniseeritud tegevust, kus erinevaid vahendeid kasutades sihitatakse eesmärgipäraselt demokraatlike riikide nõrkusi erinevates domeenides. Hübriidrünnak jääb allapoole sõjalise jõukasutuse künnist. Juhul kui kasutatakse ikkagi otseselt sõjalist jõudu, nagu Venemaa tegevused Ukraina vastu, kus Ida-Ukrainas toimub Moskva poolt kontrollitavate jõudude initseeritud igapäevane lahingutegevus, ei saa enam rääkida hübriidkonfliktist.

Hübriidrünnakute korraldajateks on konkreetsed riigid, enamasti räägitakse selles kontekstis Venemaa aktsioonidest. Näiteks erinevaid Venemaa tegevusi Eesti vastu 2007.aastal nn. Pronksõduri sündmuste ajal ja järel saab nimetada hübriidkampaaniaks. Kasvavalt kasutab maailmas oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks erinevaid hübriidmeetmeid ka Hiina.

Valgevene teostatava rünnakut teravikuks on Minski poolt kunstlikult esile kutsutud migrantsioonisurve oma naaberriikide piiridel. Seda survet aga toetatakse erinevate mõjutus- ja disinformatsiooni kampaaniatega, samuti näiteks katsetega avaldada majanduslikku survet energiakandjate transiidi katkestamise ähvardustega.   

Hübriidrünnaku puhul otsib ründaja rünnatavate riikide siseriiklikke nõrkusi või liitlastevahelisi võimalikke lõhesid. Migratsioon on kogu Euroopas väga tundlik teema, mistõttu Valgevene režiim sai loota, et selline rändesurve Euroopa idapiiridel viib nii otseselt rünnatavate riikide sisevastuolude kui ka Euroopa-riikide vaheliste erimeelsuste süvenemisele.

Hübriidtegevused sisaldavad enamasti tegevusi nn. hallis tsoonis rahvusvahelise õiguse mõistes ning piiride kompamist kui kaugele ründajal lastakse oma tegevusega minna. Ehkki enda osalust piirikriisi tekitamises ja õhutamises on olnud võimatu varjata püüab Minsk näiteks endiselt säilitada teatud ebamäärasust oma ettevõetud sammude tegelike lõppeesmärkide osas.

Asjaolu, et hübriidrünnakute puhul püüab ründaja hoiduda otsesest sõjalise jõu kasutamisest teeb keerulisemaks ka nendele vastamise näiteks NATO raames, sest Washingtoni leppe artiklis 5 sisalduva vastastikuse kaitsekohustuse rakendamise künnisest jäävad need tegevused allapoole. Raskendatud on ka selliste rünnakute heidutamine.

Vastus hübriidrünnakutele peab ühelt poolt hõlmama selliste rünnakute tagajärgede minimiseerimist, eelkõige läbi ühiskondliku sidususe ning ühiskonna üldise vastupanuvõime tõstmise. Käesoleva kriisi kontekstis on selle osaks ka riigipiiride füüsilise taristu tugevdamine, et tõkestada ebaseaduslikke piiriületusi. Samaaegselt on osaks vastusest ka ründaja karistamine, et ta tunneks omaenda rünnakute negatiivseid tagajärgi. Siinkohal on võtmerollis majandus-ja finantssanktsioonide kehtestamine, mida on võimalik rakendada just rahvusvahelises koostöös. Lukašenko tegevus ongi toonud kaasa just tugeva Euroopa riikide vahelise üksteisemõistmise ja solidaarususe sellele rünnakule vastamisel.

Hübriidohud jäävad Eesti julgeolekut mõjutama, sest nende taga seisvate autoritaarsete riikide vaenulikku kavatsust ei suuda me muuta. Küll aga saame me minimiseerida nende ohtlikkust läbi riigikaitse laia käsitluse rakendamise ning tiheda koostööga liitlastega.

Henrik Praks