Lääne vastu COVID-19 ajal suunatud Venemaa strateegilised narratiivid

Sissejuhatus

Selles populaarteaduslikus lühiartiklis, mis baseerub siinkirjutaja jt teadlaste uuringutel[1] teeb autor lühikokkuvõte Kremli poolt loodud ja levitatud strateegilist narratiividest COVID-19 ajal, mis olid suunatud Lääne sihtauditooriumile. COVID-19 ajal on ohtralt levinud erinevad vandenõuteooriad, libauudiseid ning narratiive, mis on seotud nt vaktsineerimisega, vaktsiinidega ja pandeemia temaatikaga jne.

COVID-19 kui võimalus

Hiinast alguse saanud COVID-19 pandeemia sai globaalseks probleemiks 2020. a. Sellest on saanud inimkonna jaoks ilmselt kõige suurem väljakutse pärast II Maailmasõda ja COVID-19 tingitud kriis on näidanud, et tänapäeva maailmas on terve hulk erinevaid ohte, mille iseloom võib olla hübriidne ja mille mõju julgeolekule on raskesti tajutav ja prognoositav, kuid see mõju võib olla suur ja lausa laastav. Mitmed riigid on üritanud ära kasutada COVID-19 ajastut selleks, et saavutada oma geopoliitilisi eesmärke. Revisionistlikud jõud (sh Hiina, Venemaa), kelle peamine soov on jõudude vahekorra ja olemasolevat julgeoleku arhitektuuri muutmine, on teinud COVID-19 mõjutustegevuse relva. Kuna rahvusvahelise kogukonna koostöö koroonakriisi aja alguses polnud kõige tõhusam, siis Venemaa, Hiina jt üritasidki enda rahvusvahelist positsiooni tugevdada, üritades tekkinud kriisiolukorda ära kasutada oma mõjuvõimu suurendamiseks. Nii Hiina kui Venemaa poolt korraldatud infokampaaniate ja mõjutustegevuse põhieesmärgiks on Läänt mõjutada, lõhkuda selle ühtsust ning institutsioone (EL, NATO) (Mölder, Sazonov 2020a: 36).

Kreml loob uusi ja kasutab juba olemasolevaid ülalmainitud teemadega (nt vaktsineerimine, sõjalised õppused Zapad-2017, Zapad-2021 jne) seotud hirme, paisates vandenõusid (vt vandenõulisest mõtteviisist Venemaal – Yablokov 2018) ja hirmunarratiive peavoolu ning sotsiaalmeedia kanalitesse (Mölder, Sazonov 2020b; Ventsel et al. 2021). Muuhulgas püüab Moskva mõjutada sihtauditooriumit külvates paanikat, usaldamatust, trotsi ning suurendada poliitilist, majanduslikku jms lõhet EL-is sisemiselt ja ka EL-i ja USA vahel (Mölder, Sazonov 2020: 84). Üheks Moskva eesmärgiks ongi kujundada avalikku arvamust endale kasulikus suunas, üritada mõjutada ja ära kasutada Lääne ühiskondades kasvavaid populistlikke liikumisi ja trende (Mölder, Sazonov 2020: 84).

Strateegilised narratiivid kui pehme jõud ja infosõja instrument

Strateegilised narratiivid on infosõjas väga oluline instrument. Mis on strateegilised narratiivid? Nagu Andreas Antoniades, Alister Miskimmon ja Ben O’Loughlin (2010: 5) on väitnud: „Strateegilised narratiivid on sündmuste ja identiteetide jada esitused, kommunikatiivne vahend, mille kaudu poliitiline eliit püüab anda minevikule, olevikule ja tulevikule sihikindlat tähendust, et saavutada poliitilisi eesmärke“.

Laura Roselle, Alister Miskimmon and Ben O’Loughlin väidavad, et „21. sajandil tähendabki pehme jõud strateegilist narratiivi. Strateegiline narratiiv sai alguse lähtekohast, mis sarnaneb Nye 1990. aasta ideega, mille aluseks on fundamentaalsete muutuste mõistmine rahvusvahelises süsteemis ja küsimus, kuidas oleks kõige parem rahvusvahelisi suhteid mõjutada. Strateegiline narratiiv toob meid taas nende teemadeni, mis on rahvusvahelistes suhetes kesksed, paneb küsima, millised veenmise ja mõjutamise viisid, meetodid toimivad erinevates tingimustes kõige edukamalt, ning keskenduma nendele kommunikatsiooni tingimustele, mis on põhjapanevalt muutunud sellest ajast, kui Nye avaldas 1990. aastal oma murrangulise artikli” (Roselle et al. 2014, 71; Roselle et al. 2021: 15).

Miskimmon, O’Loughlin ja Roselle väidavad, et strateegilised narratiivid võivad mõjutada:

rahvusvahelist süsteemi, mis väljendab seda, kuidas poliitiline toimija kujundab arusaamu rahvusvaheliste suhete korraldusest;
poliitikat, näiteks poliitiliste osalejate soov mõjutada rahvusvahelisi relvastuskontrolli läbirääkimisi või sekkuda pooltevahelistesse vaidlustesse relvakonfliktide juhtimisel;
identiteeti – teisisõnu, see tähendab seda, kuidas poliitilised tegutsejad soovivad oma identiteeti rahvusvahelistes suhetes projitseerida (Miskimmon et al 2013; vt ka Mölder, Sazonov 2020a: 39).

Seega, kui poliitilised toimijad suudavad joondada süsteemi, poliitika ning identiteedi narratiivid vastavaks nende endi püstitatud strateegilistele eesmärkidele, sel juhul seda suuremaks saab nende jaoks võimalus suurendada oma mõju rahvusvahelisel areenil (Miskimmon et al 2018: 3; vt ka Mölder, Sazonov 2020b: 200).

Kremli strateegilised narratiivid Lääne vastu

Kremli poolt loodud ja levitatud strateegilised narratiivid (Hinck et al 2018; Szostek 2017) kirjeldavad EL-i ja Läänt kui ebaõnnestujaid, nende demokraatlikke institutsioone näidatakse kui midagi korrumpeerunut, mis vajab tugevat reformimist (Mölder, Sazonov 2020a?: 87).

Venemaa Föderatsiooni poolt loodud ja levitatud strateegilised narratiivid on mõeldud erinevatele sihtrühmadele – nt sinna hulka kuuluvad mh USA-vastased grupid ja muud liikumised. Luues ja levitades strateegilisi narratiive kasutatakse ära ka populistlikuid poliitilisi liikumisi ja poliitikuid (nii vasak- kui parempoolsest tiivast). Venemaa üritab avaldada mõju postsovjetlikule ruumile, kuid üritab kujundada arvamusi ka väljaspool postsovetlikku ruumi. Selle tarbeks luuakse selliseid strateegilisi narratiive, mis võimendaksid või kujundaksid arusaamu maailmast ja poliitilisi eelistusi kooskõlas Venemaa välispoliitiliste eesmärkidega. Strateegilised narratiivid rahvusvahelise süsteemi kohta, mida Venemaa levitab, kirjeldavad läänemaailma koos selle institutsiooniga kui kahanevat ja allakäivat jõudu, kes kannatab nõrkusega võrdsustatud demokraatlike väärtuste all (Mölder Sazonov 2020b: 201-202).

Kremli poolt loodud strateegilised poliitilised strateegilised narratiivid näitavad Venemaa rolli väga olulise konservatiivsete väärtuste kandjana ja kaitsjana, kes päästab maailma alla käivas Läänes levinud liberaalse ideoloogia mõjudest (Laruelle, Radvanyi 2018: 126; Mölder, Sazonov 2020b)

Kuna Venemaa üheks peamiseks vastaseks on USA, siis Moskva püüab kujutada USA-d kui sellist jõudu, mis pidevalt rikub rahvusvahelise õiguse norme. Samas Kreml soovib luua uut normatiivset maailmakorda, kus Lääs peab jagunema erinevateks mõjusfäärideks, mis sageli ei ole kuidagi kooskõlas EL-i ja USA poliitiliste suunitlustega. Kremli poolt edastavad narratiivid näitavad läänemaailma institutsioone korrumpeerunud ja reformeerimist vajavatena, mistõttu Venemaa Föderatsioon toetab teisi ehk alternatiivseid koostööformaate Läänega. Eestit ning Balti riike, mis on osa Lääne maailmast, kirjeldatakse Kremli meelses meedias kui Lääne vaest perifeeriat, mis on uute peremeeste poolt hüljatud ja mis asub silmitsi majanduslangusega, sotsiaalse ja demograafilise kriisiga (Mölder, Sazonov 2020b).

Kirjandus

Antoniades, A. et al 2010. Great Power Politics and Strategic Narratives. Global Political Economy. Centre for Global Political Economy University of Sussex Brighton, United Kingdom
Hinck, R. S.; Kluver, R.; Cooley, S. 2018. Russia re-envisions the world: strategic narratives in Russian broadcast and news media during 2015. Russian Journal of Communication 10(1), 21–37.
Laruelle, M.; Radvanyi, J. 2018 Understanding Russia: The Challenges of Transformation. Rowman and Littlefield Publishers.
Miskimmon, A.; O’Loughlin, B.; Roselle, L. 2013. Strategic Narratives: Communication Power and the New World Order. Routledge.
Miskimmon, A.; O’Loughlin, B.; Roselle, L. (eds). 2018. Forging the World. Strategic Narratives and International Relations. University of Michigan Press.
Mölder, H. & Sazonov, V. 2020. Kremlin Information Campaign in the Baltic States During the COVID-19 Pandemic Escalation of Spring 2020, Modern Management Revue XXV, 27:4, 83−97.
Mölder, H. & Sazonov, V. 2020a. The Kremlin’s Strategic Narratives on the Baltic States During the COVID-19 Crisis. Bellona Qarterly 4, 35–54.
Mölder, H.; Sazonov, V. 2020b. Venemaa strateegilised narratiivid Balti riikidele suunatud mõjutustegevuses COVID-19 kriisi ajal. Sõjateadlane 14, 197−225.
Roselle, L.; Miskimmon, A.; O’Loughlin, B. 2014. Strategic narrative: A new means to understand soft power. Media, War & Conflict 7(1), 70–84.
Roselle, L.; Miskimmon, A.; O’Loughlin, B. 2021. Strateegiline narratiiv: pehme jõu uus käsitlus. Sõjateadlane 17, 13-32.
Szostek, J. 2017. The Power and Limits of Russia’s Strategic Narrative in Ukraine: The Role of Linkage. Perspectives on Politics 15(2), 379–395.
Ventsel, A.; Hansson, S.; Madisson, M.-L.; Sazonov, V. 2021. Discourse of fear in strategic narratives: The case of Russia’s Zapad war games. Media War & Conflict 14/1, 21−39.
Yablokov, I. 2018. Fortress Russia. Conspiracy Theories in Post-Soviet Russia, Cambridge: Polity Press.
Kasutatud materjale V. Sazonovi ja H. Mölderi ühistest uurimustest – Mölder, Sazonov 2020a, 2020b, 2020c.

Vladimir Sazonov