Partnerlus

Lisaks liikmesriikidele, teeb NATO tihedat koostööd ka oma partnerriikide ning mitmete teiste partnerlussidemete kaudu.

NATO partnerriigid on
Armeenia, Aserbaidžaan, Austria, Bosnia ja Hertsegoviina, Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia , Gruusia, Iirimaa, Kasahstan, Kirgiisi Vabariik, Malta, Moldova, Montenegro, Rootsi, Serbia, Soome, Šveits, Tadžikistan, Türkmenistan, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa. (2021. aasta lõpul on seoses poliitilise olukorraga NATO-Venemaa partnerluskoostöö formaadid pausil).

NATO-Euroopa Liidu koostöö
NATO ja Euroopa Liidu koostöö on tänaseks loomulik protsess. NATO ja EL koostöö sai ametliku alguse 2002. aastal, kui NATO-ELi deklaratsiooniga Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) kohta kinnitati, et Euroopa Liidule on tagatud juurdepääs NATO planeerimisvõimetele Euroopa Liidu enda sõjaliste operatsioonide jaoks. Kahe organisatsiooni koostöö on strateegiline partnerlus. Toimuvad poliitilised konsultatsioonid, tehakse koostööd kriisireguleerimise, võimekuste arendamise, küberkaitse ja hübriidohtude ning mitmes muus valdkonnas. Euroopa Liidu Nõukogu president, Euroopa Komisjoni president ja NATO peasekretär leppisid 2016. aastal Varssavi tippkohtumisel kokku NATO ja Euroopa Liidu koostöös ning sama aasta detsembris käidi välisministrite Brüsseli kohtumisel välja konkreetsed tegutsemissuunad. Kokku toodi esile 7 valdkonda ja üle 40 koostööpunkti, sealhulgas koostöö hübriidohude ja küberkaitse, merelise operatiivkoostöö, kaitsevõimete arendamise, õppuste, kaitsetööstuse ja arendustegevuse jm. aladel. Loe NATO-Euroopa Liidu suhetest siit.

2021. aasta seisuga teevad NATO ja EL koostööd rohkem kui seitsekümne meetme osas, mille on heaks kiitnud NATO ja ELi ministrid. 
Need on:

  • meetmed hübriidohtude suhtes vastupidavuse suurendamiseks, alates desinformatsiooni tõkestamisest kuni tsiviilvalmiduseni;
  • operatiivkoostöö, sealhulgas merenduse valdkonnas. Sõjalise mobiilsuse alane koostöö tagamaks, et NATO väed saavad vajaduse korral kiiremini ja hõlpsamini piire ületada;
  • koostöö tagamaks, et meie võimete arendamise jõupingutused on sidusad ja vastastiku  tugevdavad;
  • küberohtude alase teabe vahetamine ja küberturvalisuse parimate tavade jagamine;
  • paralleelsed ja koordineeritud harjutused/õppused;
  • jõupingutused partnerriikide kohaliku suutlikkuse suurendamiseks julgeoleku- ja kaitsesektoris;
  • naiste rolli edendamine rahu ja turvalisuse tagamisel;

NATO peasekretär ja ELi kõrge esindaja annavad regulaarselt NATO liitlastele ja ELi liikmesriikidele aru märkimisväärseid edusamme teinud koostööst.
NATO-ELi koostöö kohta loe lisaks NATO faktilehte. 

Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (The Euro-Atlantic Partnership Council, EAPC)
Külma sõja lõppemisega võttis NATO suuna tihedamale koostööle ja dialoogile väljaspool allianssi olevate Balkani, Ida-Euroopa, Lõuna-Kaukasuse ja Kesk-Aasia riikidega. 1991.a. loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (mille üks asutajaliige on ka Eesti), ning mis 1997.a. NATO Madridi tippkohtumisel arendati edasi Euro-Atlandi Partnerlusnõukoguks (EAPC), mis muutis selle julgeolekufoorumi osalevate riikide jaoks senisest laiemaks ja sügavamaks. Tänaseks istuvad EAPC laua taga 50 riiki, kellest 30 on NATO liikmed ja 20 partnerriigid.

Partnerlus rahu nimel (Partnership for Peace, PfP)
“Partnerlus rahu nimel” on NATO praktilisele koostööle suunatud partnerlusprogramm, mis loodi 1994. aastal eesmärgiga aidata programmis osalevatel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel arendada demokraatiat, ümber korraldada ja üles ehitada oma riigi sõjalist struktuuri ning võimalust osaleda NATO juhitud rahuoperatsioonidel. PfP annab partnerriigile võimaluse arendada oma koostööd NATOga vastavalt ka oma riigile prioriteetseid koostöövaldkondi silmas pidades.

Koostöö Vahemere Dialoogi riikidega (Mediterranean Dialogue, MD)
Vahemere-dialoog käidi Põhja Atlandi Nõukogu poolt välja 1994. aasta jaanuaris toimunud Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooniga, milles NATO riigipead ja valitsusjuhid viitasid Lähis-Ida rahuprotsessi positiivsetele tulemustele. Nagu deklareeritakse - need tulemused „lõid võimalused dialoogi, mõistmise ja usalduse suurendamiseks regiooni riikide vahel” ja julgustasid „tegema kõiki jõupingutusi, mis viiksid regionaalse stabiilsuse tugevdamisele”. 
1994. a. detsembris toimunud kohtumisel deklareerisid NATO välisministrid valmidust tihendada kontakte alliansi ja Vahemere riikide vahel. 1995. aasta veebruaris kutsuti Egiptus, Iisrael, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia osa võtma dialoogist NATOga. Novembris 1995 laienes kutse Jordaaniale ja veebruaris 2000 Alžeeriale. Dialoogi eesmärk on toetada stabiilsust ja julgeolekut Vahemere piirkonnas, saavutada parem teineteisemõistmine ning kummutada Vahemere-dialoogis osalevate riikide avalikkuse väärettekujutusi NATOst. Aluseks on arusaam, et Euroopa julgeolek on tihedalt seotud julgeoleku ja stabiilsusega Vahemeremaades ning Vahemere-dimensioon on Euroopa julgeoleku üks komponente.

Individuaalse Partnerluskoostöö Programmid (Individual Partnership Cooperation Programmes)
Individuaalse Partnerluskoostöö Programm (IPCP) asendab varasema individuaalse koostööprogrammi (ICP) raamdokumenti. Selle eesmärk on tõhustada kahepoolset poliitilist dialoogi ning kohandada koostööd NATOga vastavalt peamistele riikliku julgeoleku vajadustele, kujundades NATO koostööd Vahemere Dialoogi partnerriikidega strateegilisemalt. IPCP on NATO ja Vahemere Dialoogi riikide vahelise fokuseeritud koostöö peamine vahend.

Istanbuli koostööinitsiatiiv (Istanbul Cooperation Initiative)
Koostöö raamistik loodi NATO Istanbuli tippkohtumisel 2004. aastal eesmärgiga aidata kaasa regionaalse julgeoleku suurendamisele Lähis-Ida regioonis. Initsiatiiviga on liitunud Bahrein, Qatar, Kuveit, Araabia Ühendemiraadid. Koostöö toimub kaitsereformide ja kaitseplaneerimise alal, sõjaliste õppuste, koolituste ja treeningute vallas, terrorismivastase võitluse ja massihävitusrelvade tõkestamise ja tsiviilse kriishalduse osas.

NATO-Ukraina Komisjon (NATO-Ukraine Commission)
NATO ja Ukraina vahel on tänaseks välja arenenud väga tihe koostöö ja partnerlus, mis põhineb 1997.a. Madridi tippkohtumisel sõlmitud eripartnerlushartal (Charter for a Distinctive Partnership), millega loodi alaline NATO-Ukraina komisjon (NATO-Ukraine Commission, NUC), mis kohtub vähemalt kaks korda aastas. Komisjon annab hinnangu harta rakendamisele ja teeb ettepanekuid, kuidas koostööd parendada ja edasi arendada. 1997. a. mais avati Kiievis NATO informatsiooni- ja dokumendikeskus, mis oli esimene selline NATO poolt partnerriiki rajatud keskus. Ukraina on andnud partnerriigina märkimisväärse panuse rahu loomisesse ja tagamisse, osaledes tänaseks kõikides NATO rahutagamisoperatsioonides. 

Kuna aastal 2021 on olukord Ukrainas endiselt väga halb, siis aprillis NATO-Ukraina komisjoni kohtumisel NATO peakorteris Brüsselis käsitleti julgeolekuolukorda Ukrainas ja selle ümbruses. Ukraina välisminister Dmytro Kuleba andis liitlastele ülevaate viimastest arengutest piirkonnas. NATO liitlased kinnitasid NATO vankumatut toetust Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele. Nad väljendasid muret Venemaa sõjalise suurendamise pärast Ukrainas ja selle ümbruses, samuti jätkuvate relvarahu rikkumiste pärast Ida-Ukrainas Venemaa toetatud võitlejate poolt.

NATO-Gruusia Komitee (NATO-Georgia Commission, NGC)
Gruusia on olnud NATO aktiivne koostööpartner alates 1992. aastast (EAPC, PfP). 2002. aastal teatas Gruusia ametlikult oma soovist saada NATO täisliikmeks ning alustas 2004. a. individuaalset partnerluse tegevuskava (Individual Partnership Action Plan, IPAP) täitmisega, mis on praktiliseks abiks riigis demokraatlike, institutsionaalsete ja kaitsereformide läbiviimisel. 2008. a. alguses teatas Gruusia oma soovist alustada NATO liikmesuse tegevuskavaga (MAP), NATO tippkohtumisel Bukarestis MAPi andmiseks positiivset otsust ei tulnud, kuid otsustati, et Gruusiast saab NATO liige. Gruusiaga alustati seejärel Intensiivistatud Dialoogi. Septembris 2008 loodi suuresti augustikuisest Vene-Gruusia konfliktist tingituna alaline NATO-Gruusia komisjon, et liikmesust taotleva riigiga hoida strukturaalset koostööd ja dialoogi.
Gruusia osales NATO rahutagamise operatsioonides Afganistanis ning Kosovos.

NATO-Vene Nõukogu (NATO-Russia Council, NRC)
NATO-Vene suhted ulatuvad 1991. aastasse kui Venemaa sai NATO Euro-Atlandi koostöönõukogu liikmeks (praegu EAPC), eesmärgiga arendada Nõukogude Liidu kokku kukkumise järel Venemaaga avatud dialoogi ning luua usalduslikke suhteid. 1997 a kirjutati alla “NATO-Vene alusaktile vastastikkuseks suhtlemiseks, koostööks ja julgeolekuks” (NATO-Russia Founding Act on Mutual Relations, Cooperation and Security) – NATO-Vene suhted olid 90ndate lõpuks oluliselt paranenud ja praktiline koostöö võttis hoogu. 2002. aastal jõuti NATO-Vene nõukogu loomiseni, mis oli alaliseks koostööfoorumiks, kus pidada dialoogi aktuaalsetel julgeolekupoliitilistel teemadel ning arendada praktilist koostööd vastastikku huvi pakkuvates valdkondades.

NATO ja Venemaa suhted jahtusid oluliselt seoses Venemaa – Gruusia konfliktiga augustis 2008. Praeguseks on aga NATO-Venemaa koostöö täielikult peatatud, seda seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas alates märtsist 2014 (eriti seoses Krimmi annekteerimisega) ja sellega kaasnenud ning eelnenud rahvusvaheliste lepingute, s.h 1997. aasta alusakti jämeda rikkumisega. Võimalik on vaid ebakorrapärane saadikute kokkusaamine NRC raamistikus, eelkõige Vene-Ukraina kriisi teemal. NATO strateegiline kontseptsioon kinnitab, et NATO-Venemaa koostöö on strateegiliselt tähtis, seda rahu, stabiilsust ja julgeoleku ühisruumi silmas pidades. Seetõttu on NATO eesmärk jätkuvalt püüelda Venemaaga tõelise partnerluse poole, aga see sõltub ennekõike Venemaast, kas ja millal see võimalikuks osutub. Walesi tippkohtumine seadis suhete arendamiseks selged eeltingimused. Suhete seis vaadatakse jooksvalt üle. 

NATO ülemaailmne partnerlus
NATOl on üheksa “globaalset partnerit”, kellega allianss teeb individuaalset koostööd. NATO globaalsed partnerid on Afganistan, Austraalia, Colombia, Iraak, Jaapan, Korea Vabariik, Mongoolia, Uus-Meremaa ja Pakistan. Afganistaniga partnerluse uus raamistik ei ole selge, kuna 2021.a. sügisel NATO ja liitlasvägede lahkumise järel läks kontroll riigis Talibani kätte. NATO koostöö globaalsete partneritega on muutumas üha olulisemaks keerulises julgeolekukeskkonnas, kus paljud alliansi ees seisvad väljakutsed on globaalsed ega ole piiratud geograafilise piirkonnaga. Globaalsed partnerid  teevad NATOga koostööd mõlemale poolele huvi pakkuvates valdkondades, sealhulgas esilekerkivate julgeolekuprobleemide lahendamisel, ning osad partnerid panustavad aktiivselt NATO ka operatsioonidesse kas sõjaliselt või mõnel muul viisil.