Washingtoni leping

Washingtoni leping, ka Põhja-Atlandi leping, on NATO asutamisdokument. Sellele 14st artiklist koosnevale lepingule kirjutasid 4. aprillil 1949. aastal Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis alla 12 Euroopa ja Põhja-Ameerika riiki: Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, USA ja Ühendkuningriik. Vaata ka fotosid lepingu sõlmimisest. 
 
Leping pani aluse liikmesriikide vahelisele kollektiivkaitsele, mis käsitleb relvastatud rünnakut ühe või mitme lepinguosalise vastu rünnakuna kõigi lepinguosaliste vastu. Washingtoni lepingu ühiskaitse põhimõte toetub ÜRO põhikirja artiklile 51, mille kohaselt on riikidel relvastatud rünnaku korral õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, kuni ÜRO julgeolekunõukogu on kasutusele võtnud vajalikud abinõud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.
 
Washingtoni lepingu artikkel 5 sätestab NATO tegevuse tähtsaima eesmärgi – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust. Lisaks sõnastab Washingtoni leping hulga teisi koostööks olulisi põhimõtteid ja reegleid riikide julgeoleku tagamiseks ning määrab ära konsultatsioonide pidamise korra. Ühtlasi on leping NATO juhtorgani – Põhja-Atlandi Nõukogu – asutamisdokument ning kehtestab uute liikmesriikide NATOga liitumise protseduuri. Washingtoni lepinguga saab liituda vaid riik, kelle liitumisega on nõus kõik lepinguga juba liitunud riigid.

WASHINTONI LEPINGU SISU:
 

Lepinguosalised kinnitavad oma usku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkidesse ja põhimõtetesse ning soovi elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega.

Nad on kindlalt otsustanud kaitsta oma rahva vabadust, ühispärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja seaduse ülimuslikkuse põhimõtetel.

Nad püüavad suurendada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas.

Nad on otsustanud ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks. Seetõttu on nad sõlminud Põhja-Atlandi lepingu.

Artikkel 1

Lepinguosalised kohustuvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kohaselt lahendama kõik rahvusvahelised vaidlused, millesse nad võivad sattuda, rahumeelsel teel, ohustamata rahvusvahelist rahu, julgeolekut ja õigust, ning hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest viisil, mis ei ole kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega.

Artikkel 2

Lepinguosalised aitavad kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele, tugevdades oma sõltumatuid institutsioone, levitades paremat arusaamist nende institutsioonide aluspõhimõtetest ning luues tingimused stabiilsuseks ja heaoluks. Nad püüavad kõrvaldada vastuolusid oma välismajanduspoliitikas ning arendada kõigi ja üksikute lepinguosaliste vahelist majanduslikku koostööd.

Artikkel 3

Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.

Artikkel 4

Lepinguosalised konsulteerivad omavahel alati, kui neist kellegi arvates on ohustatud mis tahes lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.

Artikkel 5

Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast sellisest relvastatud rünnakust ning selle vastu kasutatud abinõust teatatakse viivitamatult Julgeolekunõukogule. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui Julgeolekunõukogu on rakendanud vajalikud abinõud, et taastada ja säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek.

Artikkel 6

Artiklis 5 nimetatud relvastatud rünnaku all ühele või mitmele lepinguosalisele mõistetakse relvastatud kallaletungi:
– lepinguosalise territooriumile Euroopas või Põhja-Ameerikas, Prantsuse Alžeeria departemangule, Türgi territooriumile või saartele, mis on lepinguosalise jurisdiktsiooni all ning paiknevad Põhja-Atlandi piirkonnas põhja pool Vähi pöörijoont;
– lepinguosalise relvajõududele, laevadele või lennukitele, mis paiknevad nendel territooriumidel või Euroopa mis tahes teises piirkonnas, kus lepingu jõustumise hetkel viibisid lepinguosaliste okupatsiooniväed või Vahemeres või Põhja-Atlandi piirkonnas põhja pool Vähi pöörijoont, või mis paiknevad nende kohal.

Artikkel 7

Leping ei piira mingil viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidest lepinguosaliste ÜRO põhikirjas sätestatud õigusi ja kohustusi ning seda ei tõlgendata niiviisi; samuti ei piira see Julgeolekunõukogu esmast vastutust rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisel.

Artikkel 8

Iga lepinguosaline kinnitab, et mitte ükski tema praegu kehtiv rahvusvaheline kohustus teise lepinguosalise või mõne kolmanda riigi ees ei ole vastuolus lepingu sätetega, ning kohustub mitte võtma lepinguga vastuolus olevaid rahvusvahelisi kohustusi.

Artikkel 9

Lepinguosalised asutavad lepingu rakendamise küsimuste arutamiseks nõukogu, kus nad kõik on esindatud. Nõukogu korraldatakse nii, et tal oleks võimalik igal ajal viivitamatult koguneda. Nõukogu moodustab allasutused, mida ta peab vajalikuks; eelkõige moodustab ta viivitamatult kaitsekomitee, kes hakkab soovitama artiklite 3 ja 5 rakendamise abinõusid.

Artikkel 10

Lepinguosalised võivad üksmeelse nõusoleku korral kutsuda lepinguga ühinema kõiki teisi Euroopa riike, kes on valmis edendama lepingu põhimõtteid ning panustama Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse. Iga sel viisil kutsutud riik võib saada lepinguosaliseks, deponeerides oma ühinemisdokumendi Ameerika Ühendriikide valitsuse juures. Ameerika Ühendriikide valitsus teatab sellise ühinemiskirja deponeerimisest igale lepinguosalisele.

Artikkel 11

Leping ratifitseeritakse ning lepinguosalised rakendavad selle sätteid oma põhiseaduslikku menetluskorda järgides. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse nii kiiresti kui võimalik Ameerika Ühendriikide valitsuse juures, kes teatab igast deponeerimisest teistele lepinguosalistele. Leping jõustub selle ratifitseerinud riikide suhtes niipea, kui enamik lepingule allakirjutanud riikidest, sealhulgas Belgia, Kanada, Prantsusmaa, Luksemburg, Holland, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid on oma ratifitseerimiskirjad deponeerinud, ning teiste riikide suhtes nende ratifitseerimiskirja deponeerimise päeval.

Artikkel 12

Kui leping on kehtinud kümme aastat või rohkem, võivad lepinguosalised lepinguosalise palvel arutada lepingu ülevaatamist, pidades silmas sel ajal Põhja-Atlandi piirkonnas rahu ja julgeolekut mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja alusel rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks sõlmitud ülemaailmseid ning piirkondlikke kokkuleppeid.

Artikkel 13

Kui leping on kehtinud kakskümmend aastat, võib iga lepinguosaline lepinguosaliste hulgast välja astuda pärast seda, kui tema Ameerika Ühendriikide valitsusele esitatud denonsseerimisteatest on möödas üks aasta; Ameerika Ühendriikide valitsus teatab denonsseerimiskirja deponeerimisest teiste lepinguosaliste valitsustele.

Artikkel 14

Leping, mille inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed, deponeeritakse Ameerika Ühendriikide valitsuse arhiivis. Nimetatud valitsus edastab tõestatud koopiad teiste allakirjutanud riikide valitsustele.

Allikas: https://www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_17120.htm?selectedLocale=et